Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus

Rootsi mälestused Eestis

M.  J.  Eisen

Artikkel ajakirjast Eesti Kirjandus (1922)

 

Läänemere tagust maad kutsume Rootsimaaks ja selle maa asunikka rootslasteks. Ei kutsu ainult me eestlased nii, vaid kõik läänesoomlased. Rootsimaa oma rahvas nimetas maad varemal ajal Sveaks ehk Svearikeks; sellest nimest tekkis praegune Rootsimaa nimetus Sverige, Sverge, niisama ka rootslase nimetus svensk. Sellel alusel seisavad muudegi rahvaste Rootsimaa nimetused Schweden, Щвецiя, Sweden, la Suède j. n. e. Lääne-soomlaste antud Rootsimaa nimetus erineb siis täiesti rootslastele oma ja muude rahvaste nimetusest, just niisama kui eestlaste antud nimetus Venemaale, kuna riigi pärisrahvas maale nime annab Pycъ, Pocciя ja selle viimse nime põhjal muudki rahvad.

Yrjö Koskinen katsub väita selle ilme najal, et Rootsi nimi Lääne-Soome keeltes ühine, sõna tekkinud sel ajal, kui Ühis-Soomi veel väldanud (Suomi II, 1. 362). J. R. Aspelin sellevastu peab Jordanese nimetatud rosomoonlasi Rootsi nime esiisaks (La Rosomonorum gens et le Ruotsi, 1. 8). Uuemad uurijad ei taha hea meelega rosomoonlastest Rootsi algupära otsida, vaid nime teist viisi seletada. Osa Svea riigi rahvast oli muiste kanged meremehed. Vikingite (lahtlaste) nime all sõudsid ja purjetasid nad kaugele üle mere saaki saama. Niisugustel saagiteekondadel puutusid nad ka meie maale ja Soome. Oletatakse, et nad iseendid „rothsmen”, „rothskarlar” = „sõudjad”, „meremehed” nimetanud. Prof. Thomseni järele hüüti neid laevamehi esiotsa „rolpsman“ ehk „rolpskarla“. Igatahes tekkis uurijate arvamise järele nimest rolps, roths eestlaste, soomlaste ja muude Lääne-Soome sugu rahvaste suus „Rootsi” nimi (E. N. Setälä, Finnisch-ugrische Forschungen XIII, I, I. 444) ja see Sveast tulnud laevameeste iseeneste nimetus on rootslastele ja nende maale meie keeles tänapäevani jäänud, ilma et oleksime teist nende nime Svea tarvitusele võtnud.

Nestor oma ajaraamatus kõneleb Läänemere tagustest russidest, kes Ruurikuga, Sineusiga ja Truuvoriga Venemaale tulid ja siin riigid asutasid. (Aastal 6370: идошa зa мope кь Bapьaгaм и Pycи, cидe бo тia звaxycя Bapязи Pycь). Nendelt Rootsist, õigem Roslageni maakonnast tulnud Tus­sidelt sai Venemaa enesele Vene keeles nime Pycь ja mitmes muus keeles Russland.

Vene riigi asutajad russid olid igatahes Skandinaaviast pärit, nende nimi praegusel kujul tekkis aga vist Soome sugu rahvaste suus. Mitmed tundemärgid juhivad nimelt selle poole, et Pycь Soome sugu Rootsiga ühte sulab. Eestlased nimetasid Skandinaaviast tulnud laevamehi rootsideks, venelased russideks; eestlased hakkasid nende maadki Rootsiks kutsuma, venelased sellevastu võtsid oma maale nimeks Pycь nende „russide“ järele, kes Skandinaavias Venemaale asunud.

 

Rootsi nime ei kanna mitte üksi Läänemerest lääne pool olev maa ja selle asunik, vaid see nimi esineb Eestiski. Kohanimesid tähele pannes puutume tihti Rootsi-nimeliste taludega, küladega, vahel isegi mõisatega kokku.

Rootsi nimi esineb

Tartumaal.

Võnnu kihelkonnas Kuristal.

Nõo kihelkonnas talu, ka org.

Rõngu kihelkonnas Aakres talu, ka mäed ja sõjavallid.

Kursi kihelkonnas Puurmannis.

Otepää kihelkonnas Neerutis (veski).

Rootsi küla Alatskivil.

Rootsi jõgi, tee ja mägi Kokoras.

Luunja metsas Rootsi sõjakelder, ka linn.

Torma Toikveres niisama Rootsi tee.

Avinurmes Rootsi kääbas.

 

Võrumaal.

Rootsi küla Vastseliinas.

Põlva Heimadras.

Vana-Kasaritsas.

Zolga külas.

Viljandimaal.

Uue-Põldsamaal.

Võisikul Kolga-Jaani kihelkonnas.

Pahuveres Paistu kihelkonnas.

Karulas Viljandi kihelkonnas.

Helmes Rootsi mäeselg.

Pärnumaal.

Abjas Aliste kihelkonnas.

Õisus Paistu kihelkonnas.

Kihnus.

Pootsis Tõstamaa kihelkonnas.

Rootsi mets Jäärjas, Saarde kihelkonnas.

Rootsi mõis Jäärjas.

Peale Rootsi-nimeliste talude veel Jäärjas Rootsi tee ja teine sellesama-nimeline Vändras.

Virumaal.

Nigulas Miila külas.

Rootsiaugu Nigulas.

Rootsi kuninga haud Kundas Nigula kihelkonnas.

Rootsi mägi Porkunis V.-Maarja kihelkonnas.

Rootsi kants ja kelder Vaasovis Vaivara kihelkonnas.

Landrolle 1694, 1. 178, tunneb Rotzipäh küla; see tuleks praeguse kirjaviisi järele muidugi Rootsipää lugeda. Sellenimelist kohta ei tunta meie päevil enam. Nimetatud küla oli praegune Annikvere Jorika küla.

Harjumaal.

Alaveres Kose kihelkonnas.

Nihatus Jõelehtme kihelkonnas.

Raikülas Rapla kihelkonnas.

(kõrts) Mõigus Jüri kihelkonnas.

Rootsi-neeme Ehasalus Kuusalu kihelkonnas.

Rootsi küla Tohises Hageri kihelkonnas.

Rootsivere = praegune Hageri kirikumõis, ka Rootsivoore.

Rootsi-Kalavere Maa-Kalavere kõrval Maardus Jõelehtme kihelkonnas.

Viimaks oleks veel nimetada Tõlla kivi ehk Rootsi kuninga tõld Ehasalus.

 

Läänemaal.

Rootsi mõis Karuse kihelkonnas.

Rootsi küla Kasaris Kirbla kihelkonnas.

Rootsi küla Orus Nigula kihelkonnas.

Rootsi Umbmäe küla sealsamas.

Rootsi küla Reigi kirikuvallas.

Vigalas Vigala kihelkonnas.

Valgus Märjamaa kihelkonnas.

Kassaares nimetatakse 1720 Rootsi talu.

Peale selle tuleks veel nimetada Piivarootsi mõis ja Noarootsi kihelkond.

Saaremaal.

Rootsiküla vald Kihelkonna kihelkonnas.

Rootsi küla sealsamas.

Tagametsas sealsamas kihelkonnas.

Püha kihelkonnas suur ja väike Rootsi küla.

Tumalas Pöide kihelkonnas.

Karja kihelkonnas.

Uue Lõves Valljala kihelkonnas.

Rootsimaa Jamaja kihelkonnas.

Tamsal Muhumaal.

Rootsivere Muhu Suurevallas.

1465 nimetatakse kuskil järve ääres Rotzinpe; muidu koht lähemalt määramata (Briefl. I, 255).

 

Järvamaal ei ole mulle ainustki Rootsi-nimelist kohta silma puutunud. Kõige rohkem Rootsi-nimelisi kohti leiame Saaremaalt, Läänemaalt, Harjumaalt, muudest maakondadest vähem.

Kuidas niisugust Rootsi nimede rohkust rannamail seletada? Uuemad uurijad seletavad, et meie maal muiste, enne eestlaste asumist praegustele elukohtadele, gootlased asunud. Mitmed katsuvad praegustest Eesti rannamail ja saartel asuvatest rootslastest muistsete gootlaste jälgi otsida. Asuvad ju ometi veel meie päevil Vormsis, Pakri saartel, Osmussaarel ja Ruhnu saarel rootslased, aga ka Noarootsi ja Risti kihelkonnas asub rannamail veel seda tõugu rahvast. Vanasti ulatasid rootslaste asutused palju kaugemale. Niipalju kui teame, asus Hiiu- ja Saaremaal vanasti roh­kesti rootslasi, Hiiumaal nimelt põhjapoolses osas, iseäranis Reigi kihelkonnas; keisrinna Katarina II saatis nad sealt välja Lõuna-Venemaale elama, kus nad Vana-Rootsiküla (Alt-Schwedendorfi) asutuse põhjendasid.

Varemini sulasid Saaremaal rootslased eestlastesse. Hjärn oma ajaraamatus teab, et osa sõrvlasi veel rootsi keelt kõneleb, teine osa eesti keelt räägib, kuna nende esivanemad tõendada, nende vanemad ja esivanemad tarvitanud rootsi keelt (Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, 1. 5). Igatahes tunnistab sõrvlaste tüüpus ja riiete mood väga mitmes kohas rootsi algupära; eestlastesse sulamine on mujal Saaremaal juba varemini alanud. Vististi asusid mujal Saaremaal rootslased eestlastega segamini ja vähemuses olles eestlaste keskel sulasid nad nendega hõlpsamini kokku. Oletada tuleb, et Kihnu ja Manija elanikud vanasti rootslased olnud, niisama Muhu elanikud. Naissaarel asusid rootslased, rohkelt eestistatud, kuni praeguse aastasaja teise aastakümne alguseni, mil riigivalitsus neid sundis saarelt lahkuma, kuni nad Eesti valitsuse ajal jälle said loa tagasi tulla. Vististi asusid rootslased ka Osmussaarelt ida pool olevatel saartel; kannavad ju saared rootsi nimesidki, nagu Kokskär, Ekholm, Stenskär j. n. e.

Hjärn ütleb, et Haapsalust peale Pakri saarteni, ehk teise sõnaga Paldiskini, rannamail enamasti rootslased asuvad. Meie päevil on rannarootslaste arv koguni kokku kahanenud, ainult Noarootsi kihelkonnas puutume nendega suuremal mõõdul kokku. Enne Hjärni aga ulatusid Rootsi asutused rannamail Paldiskist palju kaugemale, ulatusid kuni Kuusalu kihelkonnani; viimases on Soome asutuste mõju praegusel ajal tunda. Võimalik, et muiste Kuusalus ja veel kaugemal ida pool rootslaste jälgi leiti. Jõelehtme Rootsi asundusest tunnistavad veel kaks küla nime; üht küla hüütakse Rootsi Kalavereks, teist Maa Kalavereks. Nimed kuulutavad, et ühes külas vanasti rootslased, järgmises aga eestlased asusid.

Mitmed märgid juhivad sinnapoole, et Haapsalust Virtsu poolegi vanasti rootslasi asunud, kui ka ajaloolised teated selle kohta puuduvad. Minu meelest on peale muu Lääne ranna kohanimedes siin ja seal näpunäiteid rootslusest olemas. Igatahes peame Haapsalu ja Virtsu vahel ja Paldiski Kuusalu vahel oletamisega leppima, et neil paigul muiste rootslasi asunud.

Kas peame ranna- ja saarerootslasi gootlaste järeltulijateks lugema? Ajaloolised allikad jätavad meid ses suhtes kimpu. Suurem jagu uurijaid arvab ometi, et saare- ja rannarootslasi otsekohe ei või gootlaste järeltulijateks lugeda. Küll aga avaldavad meie saarte rootslased sarnasust Uuemaa Soome rootslastega. Viimastest teatakse, et nad Rootsist välja rännanud. Piiskopp Miikael Agricola kirjutab Uue Testamendi eeskõnes, tema ajal (1550. a. ümber) arvatud üleüldiselt, Soome rootslased olla Ojamaalt pärit. Ojamaal kõneleb vana jutt, korra suure nälja ajal rännanud hulk saare elanikka Dagaithi saarele. Dagaithi saarest tunneme Hiiu saare ära, mis praegusel ajal germaani keeltes enamasti Dagö (= päevasaare) nime kannab. Eesti Rootsi, Soome Rootsi ja Norrlandi Rootsi murded kuuluvad kõik ühte murderühma. Kõigiti avaldab meie saarte rootslaste, Uuemaa rootslaste ja Norrlandi rootslaste keel palju ühtlust. Kas meie saarte rootslased Uuemaalt ehk Norrlandist välja rännanud ja mil ajal, jääb esiotsa veel kindlalt otsustamata. Tingimata kuuluvad kõik meie saarte rootslased ühte rühma. Noarootsi omad on neist kõige rohkem eestistatud, ja sellepärast, et nad kõige rohkemani eestlastega kokku puutuvad. Vormsi ja kaugematel saartel tuntakse vähemini Eesti mõju. Vanasti nimetati Vormsi saart Hiiurootsi saareks, kuna nüüdsel ajal üleüldiselt saare nimetuseks rootslaste oma nime Vorms, Vormsi tarvitatakse. Oletatakse, et Vormsi saar asunikud Hiiu saarelt saanud ja sellepärast saart hakatud Hiiurootsiks hüüdma. Noarootsi nime andsid eestlased Haapsalu juures olevale poolsaarele, 19. aastasaja esimesel poolel veel pärissaarele, sellepärast, et elanikud nuga, pussi alati kaasas kandsid. Kaasaskantavate nugade pärast hakati saare elanikka noarootslasteks ja saart Noarootsiks kutsuma. Rootslased ise ja sakslased hüüavad poolsaart Nuckö. Võimalik ometi ka, et eestlased Noarootsi nime „Noa“ rootslaste Nukö, Nuko nimest moodustanud, alguses ehk Nuo ütelnud ja hiljemini Noa. Noale lisati seletuseks veel Rootsi juurde.

Saartest ja randadest kaugemale südamaa sisse ei ole Eesti Rootsi asundused ulatunud. Siiski tabame saarte ja ranna „Rootsi" nimeliste kohtade kõrval veel kaugemalgi niisuguseid. Rootsiküla vald ja Rootsiküla Kihelkonnas, Rootsiküla Reigi kirikuvallas, Rootsiküla Nigula Orus kuulutavad selgelt, et neis paigus vanasti tõesti Rootsi asundused olnud. Rootsiküla Kasaris räägib tingimata selle poolt, et Virtsu ja Haapsalu vahel Rootsi asundusi esinenud.

Lätlastest ja eestlastest teame, et mõisnikud neid vanasti mõnekorra terved perekonnad vägisi nende kodumaalt kaugemale võõrale maale paigutasid, olgu kas müügi, vahetuse ehk lihtsalt ümberpaigutuse teel. Rootslastega on vist vähem niisuguseid juhtumisi ette tulnud. Rootsis ei ole rahvas pärisorjuses elanud. Meie maa mõisnikud katsusid siinseid rootslasi pärisorjusesse painutada, aga alati leidsid nad valju protesti siinsete rootslaste poolt. Peab möönma, et Vene valitsuse ajal rootslaste isikupuutumatuse õigusi mõisnikkude poolt rikuti (Kodumaalt II, 1. 5), kuna Rootsi valitsus neile nende vanu õigusi mitmel puhul kinnitas. Siinsed rootslased said siiski aja jooksul enam-vähem pärisorjeks.

Vaevalt võime tõenäoliseks pidada, et mõisnikud Vene valitsuse ajal 18. aastasajal rootslasi nende praegustelt asukohtadelt Rootsiküla nimelistesse kohtadesse ümber oleksid paigutanud, nii et need uude kohta elama jäädes oleksid Rootsi küla põhjendanud, s. o. küla, millele ümberkaudsed eestlased asunikkude rahvuse järele Rootsi küla nimeks armud. Palju enam tuleb oletada, et praegused Rootsiküla nimelised kohad juba palju vanemast ajast pärit, ajast, mis mõnda aastasada tagasi ulatub. Raske otsustada, kas ranna- ja saarerootslased juba enne eestlaste asumist Läänemere kaldale siin asunud või alles eestlaste ajal siia asuma tulnud. Hea meelega tahaksime viimast võimalust oletada, aga selle oletamise vastu kõneleb ajalugu, et asjaloolised allikad niisugustest rootslaste kolimistest Eesti midagi ei tea. Ei aita muud kui otsustada, et Rootsi asundused juba enne 13. aastasada tekkinud, siis ka Rootsi-külad sellest ajast pärit, ehk pisukese erandiga. Võimalik, et Rootsipää küla nimi Halljalas tahab tunnistada, et sinnamaale muiste Rootsi asundused ulatunud. Aja jooksul sulasid rootsi oaasides rootslased eestlastega ühte, eestlaste poolt kohale antud nime tulevale põlvele mälestuseks jättes, kuna suuremas hulgas üheskoos asuvad rootslased endid meie päevini alal hoidnud.

Kuna rannaäärsed ja saarte Rootsikülad tingimata endiste Rootsi asunduste jälgedeks tulevad arvata, teeb Alatskivi ja Vastseliina Rootsiküla tekkimise küsimus enam raskusi. Võimatu oletada, et Rootsi asundused kunagi Peipsini ja Setu piirini ulatunud. Niisama ei tahaks uskuda, et ainult rootslased neis viimastes külades asunud. Ometi pean möönma, et mõni mõisnik niisuguse vägivallateoga orduajal küll ehk toime sai, Rootsi asunikka Eesti rannavaldadest Peipsi äärde ehk setu piirile paigutades. Muidu võiksime veel oletada, et Vene piiri poole Rootsikülasse ehk ainus Rootsi perekond kuidagi oli juhtunud ja selle perekonna pärast kogu küla hakati Rootsi-külaks kutsuma. Võimalik veel, et varemal ehk hiljemal ajal keegi rootslane küla ostuteel omandas ja küla Rootsi soost omaniku järele enesele Rootsiküla nime päris. Kõigiti on igal Rootsikülal Rootsi nimi tunnistuseks, et seal vanemal ajal enam ehk vähem rootsi elemendiga tegemist olnud.

Palju rohkem kui Rootsi küladega puutume kodumaal Rootsi taludega kokku. Neid on üle maa laiali.

Kuidas nende tekkimist seletada?

Tingimata on Rootsi-nimelised talud nime kelleltki rootslaselt pärinud, kõige rohkem vististi Rootsi valitsuse ajal. Mõnigi mõisnik laskis enesele ühe ehk teise rootsi käsitöölise tulla ja andis talle tühjaks jäänud talu asumiseks, harukorral ehk rootsi talupojalegi. Niisama võimalik, et mõisnik mõnele sõjamehele talu tasuks andis. Vanal ajal pidid mõisnikud ju riigile ratsa- ja jalasõjamehi sõja ajal andma. Mõni meie maa rootsi sugu mõisnik asetas pärast sõja lõppu tasuks teenistuse eest sõjamehe kuhugi talumaale elama. Kes teab, ehk ei kuulunud iga kord sõjamees rootsi rahvusessegi, aga et ta rootsi sõjaväest tuli, hüüdis rahvasuu teda ometi rootsiks, nagu Vene päevilgi mõnekorra, kui ka harva, eesti sõjameest veneks nimetatakse. Rootsi käsitööline, sõjamees ehk muu vaba rootslane ei sattunud mõnes vallas enesele talu omandades muidugi eestlase viisi pärisorjaks.

Praegu ei leia me kusagilt Rootsi-nimelistest taludest enam rootslaste jälgi. Rootsi-nimelisi talusid omandavad niisama eestlased kui kõiki muid talusid. Vist ei püsinud rootslased kauemat aega eestlaste seas, vähemalt ei pärandanud nad talusid järeltulevatele põlvedele. Osalt kandis põhjasõda ses suhtes muidugi süüd. See sõda pühkis maa elanikkudest puhtaks, hävitas siis ka viimsed roots­laste jäljed ühtlasi Rootsi valitsusega. Vene valitsuse ajal asusid aja jooksul Rootsi-nimelistesse taludesse eestlased, kuid endised talunimed kestsid mõne üksiku erandiga edasi, nagu viimsest nähtusest Rootsipää küla nimi tunnistust annab, mis nüüd Jorikaks ümber ristitud.

Nimetada tuleks veel mitu Rootsi kuninga hauda, näituseks Viru-Nigulas Kunda Lammasmäel, Matsalu lahe ääres Hanila kihelkonnas Saastna Porimäel ja Ridala kihelkonnas Kividepää Puisi külas. Kahe viimase kohta teavad Rootsi muinasjutud, et sinna Rootsi kuningad muiste maetud; Kunda kohta räägib eesti rahvasuu sedasama. Kuna esimese väite tõendamiseks igasugune alus puudub, ei tohi kahel viimsel võimalust salata, et sinna "muiste keegi Rootsi suur mees maetud. Kuusalu Ehasalus nimetatakse suurt kivi vahel Tõllakiviks, vahel Rootsi kuninga tõllaks. Rahvajutu järele olnud see kivi vanasti Rootsi kuninga tõld, kuid mingisugusel juhtumisel moondunud tõld kiviks. Võru ligidal Kääpa küla juures on Kuningamägi; seal söönud muiste Rootsi kuningas; ta jälg jäänud sinna kivisse.

Niisama tunneb eesti rahvasuu veel mitu Rootsi kindrali hauda. Näituseks näidatakse üht niisugust Türi kihelkonnas Röa metsas, teist Nissi kihelkonnas Riisiperes, kolmandat Suure-Jaani kihelkonnas Sürgaveres soo ääres. Ka Tallinna Pärnu maantee äärsete kiviristide kohta teab rahvas, nende alla olla keegi Rootsi kindral maetud; aga ka veel mõne muu kiviristi arvab rahvas Rootsi ülemate mälestuseks olevat püsti pandud. ― Jälle teisal, nagu näituseks Roosas Mustjõe kaldal, tunneb rahvas Rootsi kääpaid; sinna olla vanasti Rootsi sõjamehi sõja ajal maetud.

Palju mälestusi Rootsi kuningast, nimelt Karl XII, on ennast Alistes alal hoidnud. Seal on näituseks Kuivsaapa talu, millest rahvasuu jutustab, Rootsi kuningas kaotanud sohu oma saapa ja saanud kaotatud saapa asemele Kuivsaapa peremehelt teise. Teise jutu järele tahetud Alistes korra Rootsi kuningat kinni võtta; ta põgenenud tagaajajate eest ahju ja pääsnud sedaviisi ära. Tänu täheks kinkinud ta abimeestele talud päriseks.

Veel teab rahvasuu mitmes kohas mahamaetud suurtest Rootsi varandustest kõnelda. Kullamaale näituseks lasknud Rootsi kuningas koormate kaupa kulda matta. Viru Nigula kihelkonnas Lammasmäel, kus Rootsi kuninga haud, öeldakse ühtlasi ka suur kuninga varandus puhkavat. Sargaveresse, Suure-Jaani kihelkonda, matnud rootslased korra 3 pütti kulda.

Rootsi kuninga pärn kasvab Nõo kihelkonnas endise Rundsu kõrtsi ligidal. Rahvasuu kõneleb, Rootsi kuningas löönud kepi sinna maha püsti, üteldes: „Kui see kepp hakkab kasvama, saan veel selle maa peremeheks!“ Eks pärnapuu kepp hakanudki kasvama. See pärn on väga suur ja jäme ja alt kolme sülla kõrguseni õõnsusega. ― Seda kepi mahapistmise lugu on rahvasuu üldistanud; veel mõnes muus kohas arvab rahvas Rootsi kuninga niisama olevat teinud. Teisendi järele löönud Peeter I ja Karl XII Nõo Pangodis mõõgad maa sisse. Peetri mõõk roostetanud ära, Raudpea mõõk jäänud haljaks.

Rootsi kuninga mõõgast laseb rahvasuu Järve Jaani ennustada. Pilpaid teineteise peale pannes ja neid mõõkadeks nimetades ütleb ta, et kõige peal Rootsi kuninga mõõk seisab. Et Rootsi siin aga mingisuguse kohanimega ühendusesse ei astu, ei peata ma siin pikemalt, niisama vähe kui rahvasuus elavast „vanast heast Rootsi ajast" rohkem räägin.

Teisendi järele löönud Karl XII ja Peeter I pärast rahutegemist kumbki tõlla tammise tiislipuu maa sisse püsti. Rootsi Raudpea tiislist kasvanud kahar tamm, Peetri tiisel mädanenud pea ära. Viljandi lähedal kasvab suur tamm. See hakanud Karl XII maa sisse löödud kepist kasvama. Niisamasugust lugu kõneldakse Rõngu kihelkonna Tamme talu paari vana tamme kohta. Need istutanud Rootsi Raudpea, üteldes, et kui need tammed hakkavad kasvama, maa Rootsile tagasi saab. Niisama olla Raudpea Laiusele puid istutanud.

Elva ligidal Vapra mäel kasvab päratu pärn. Sellest kõneldakse, et kuningas Gustav Aadolf selle istutanud.

Jüri kihelkonnas Vaida mõisa heinamaal on Kuninganiidu mägi. Selle mäe kohta teab rahvasuu kõnelda, et pärast Rootsi sõda Rootsi, Daani ja Vene kuningas sellel mäel Eestimaa kohta lepingu teinud.

Pärnumaal vähemalt räägib rahvasuu „põhjanaelast", selle nimega maailma tuleviku vägevat põhjariiki ära tähendades, kes kõige maailma enese alla heidab. Ühtlasi seletatakse seda põhjanaela Rootsi riigiks. Vana rahvas räägib veel, me olla „Rootsi vangid“ Venemaal ja et Rootsi kirikutes iga pühapäev meie vabastamise eest Jumalat palutakse.

Mitmes kohas Eestis nimetatakse kuldnokki roots-varblasteks. Taevas näitab rahvas Rootsi hobu, Rootsi oda, Rootsi varrast. Wiedemann seletab esimest Gestirn des kleinen Bären, kaht viimast aga Gürtel im Gestirn des Orion. Taimeriigis esinevad Rootsi punad = Hypericum L.

Kaubanduse alal tuntakse Rootsi riiet, riiet, mis tugev ja vastupanev. Vist toodi riiet vanemal ajal Rootsist; uuemal ajal vähemalt valmistatakse seda riiet Soomes, kust teda meie maale tuuakse.

Laialt tarvitab rahvas kõnekäändu: Roots roal. Palju täielikumalt, vanasõna kujul esineb seesama ütlus Soomes, kus see järgmiselt kuulub: Jo nyt on ruotsi ruualla, venäläinen vellingillä, musla kansa murkinalla (A. A. Koskenjaakko, Sananlaskututkimuksia, 1. XXXV). Nimetatud vanasõna on ajalooliste sündmuste tagajärjel sündinud, minu arvates pärast orduriigi kokkuvarisemist, mil rootslased, venelased, tatarlased ja poolakad tulid meie maalt saaki saama, meie maad eneste vahel ära jagama. Hämaraks jääb, keda rahvasuu „mustaks rahvaks" nimetab, kas poolakaid või tatari sugu rahvaid. Poolakad vähemalt nõudsid enestele maad, kuna tatari sugu rahvad venelaste lipu all esinesid. Võimalik ometi, et vanasõna maa ahnitsemist ei tahagi konstateerida, vaid ainult liikuva saagi norimist.

Kursis kuuldakse kõnekäändu „Rootsi tunnike“, näituseks: oleks mul veel üks Rootsi tunnike! Mida see Rootsi tunnike tähendab, ei teata seletada.

H. J. Eisen


Lisa Rootsi mälestustele.

Erilehele kirjutatud „Rootsi mälestused" on kogemata „Rootsi mälestustest Eestis" (Eesti Kirjandus 1922 nr. 1) trükkimata jäänud. Avaldan trükkimata jäänud ülestähendused allpool.

Maarja-Magdaleenas nimetatakse Välgist Külina-nõmme minevat teed „Rootsi teeks".

Rannu kiriku kroonlühtri kohta kõneldakse, sellel kinkinud kirikule Rootsi kuningas, vist Karl XII.

Vagula järves on Rootsi saar.

Karula kirikus on mälestusmärkide seas vanasti „Rootsi küpär"; see kübar arvati Karl XII oma olevat.

Karula kirikumõisa metsas oli endisel ajal „Rootsi petäi". Rahvajutu järele söönud seal Rootsi sõjavägi lõunat.

Võru ligidal Kääpa küla juures on Kuningamägi ja Kuningakivi. Rahvajutu järele söönud Rootsi sõjavägi ühes kuningaga seal lõunat. Pärast söömist hüpanud Rootsi kuningas kivi otsast hobuse selga; ta jalajälg jäänud kivisse järele.

Jõhvi Radva külas Rootsi kuninga kivi; selle kivi otsas ristinud Rootsi kuningas sõjaajal ühe lapse.

Madise Palastes on Rootsi talu.

Nõvas on vanemal ajal Rootsi küla tuntud. 1703 kõneldakse seal ka Rotze Matsist, niisama kui Pilistveres 1680 öeldakse, et Rodse Peetri naine preestriks on.

Keilas puutume 1694 Rootsi nimelise kohaga kokku.

Lindi mõisat hüüti vanasti Rootsi mõisaks.

Ridala kiriku ligidal on Rootsimägi.

Lääne-Nigula Auastes on Rootsi Soosalu.

1586 nimetatakse Võnnus Aro Rotzi.

Käinas on Rootsi talu.

Käinas tuntakse läbi soo tehtud Rootsi sõjateed.

Jamajas on 3 Rootsimaa talu.

Jamajas on Rootsivere küla.

Püha kihelkonnas kannab üks maanina vahel Võtanina, vahel Rootsinina nime.

Saaremõisa ligidal hüütakse üht laidu Rootsi kereks.

Rootsi maa-alune tee öeldakse Rootsiküla mõisast Kihelkonna kirikumõisa minevat.

Narvas tuleks veel Rootsi kogudus nimetada, niisama Tallinnas; seal ka Rootsi kants.

Paldiskis olla Rootsi kuninga kepist kasvanud puu.

Rootsi kuningas olla oma mütsi Tartusse maha jätnud; rahvas usub, et ta sellele korra veel järele tuleb.

Viimati olgu meelde tuletatud, et rahvas usub, korra tulla vana, hea Rootsi aeg Eesti veel tagasi.

Veel oleks juurde lisada, et mõni Rootsi Rootsis käinud isikust võiks nime olla saanud. Sarnaseid isikuid võis ometi koguni vähe olla. Tavalisesti olid ikka rootslased, kes kohale Rootsi nime pärandasid.

M. J. Eisen.

Kyrkoherdar i Revals Finsk-svenska församling

1500-talet - 1938 

 1. Georg Krüger, 1548

2. Mag. Hermann Grönau, 1553

3. Olaus Suecus, 1557-1563

4. Johannes Petri, 1569

5. Johannes Elard

6. Johannes Olai Schwedemann Suecus, 1603 - 1633

7. Sueno Kylander, 1635

8. Sueno Germundi, 1639-1664

9. Sueno Alinus, 1664-1676

10. Peter Ericsohn, Aulinus, 1676-1687

11. Johann Aulinius, 1687-1696

12. Gabriel Herlin, 1696-1709

13. Peter Herlin, 1709-1710

14. Matthias Simolin, 1710-1753

15. Johannes Roos, 1753-1789

16. Mag. Reinhold Johann Böning, 1790-1821

17. Heinrich Johann Holmberg, 1821-1840

18. Nicolaus Aejmelaeus, 1842-1858

19. Lars Erik Mozelli, 1859-1886

20. Johann Alexander Collan, 1886-1890

21. John Waldemar Gustafsson, 1890-1914, vik. G. Buhre, 1917

22. Nils Linderstam, 1919-1923

23. Erik Petzäll, 1924-1929

24. Harald Engström, 1929-1932

25. Karl Nicolaus Nilsson, 1934-1938

En kort historik om estlandssvenskar

Snart har det gått ett halvt sekel sedan de sista estlandssvenskarna lämnade sitt gamla hemland för att börja ett nytt liv i Sverige. Flykten innebar att svenskbygden i Estland med rötter från 1200-1300-talet ödelades. Den svenska bosättningen var spridd från Runö i Rigabukten till Tallinn med koncentration till socknarna Nuckö och Ormsö på Estlands nordvästkust. Näringsgrenarna utgjordes främst av åkerbruk, boskapsskötsel och fiske. Kontakter med Sverige och Svensk-Finland upprätthölls på olika sätt: svenska präster tjänstgjorde i svenskbygderna, skolundervisning bedrevs på svenska och talrika sjötransporter förekom mellan Sverige och Estland. Under åren 1920-43 fanns en svensk folkhögskola (Birkas) och 1931-43 även ett svenskt gymnasium i Hapsal.

1939 var antalet estlandssvenskar ca 8.000. Huvuddelen flydde under kriget till Sverige. Bara några hundratal stannade kvar.

Sutleps kapell (numera flyttat till "Rocca al Mare" i Tallinn)

Sutleps kapell. Interiör.

Det har funnits svenskar i Estland under mer än sex sekler. Den tidigaste bevarade urkunden som nämner svenskar i Estland är Hapsals stadslag från 1294. Invandringen fortsatte under medeltiden och nya områden befolkades av svenskar. Så uppstod svenskbygderna: Nuckö, Ormsö, Odensholm, (norra) Dagö, Runö, Vippal, Korkis, Rågöarna och (senare) Nargö, de flesta bestående intill våra dagar. Dessutom bildades mindre svenska samhällen på många platser längs kusterna. även staden Tallinn (Reval) hade ett betydande inslag av svenskar.

Vi vet inte riktigt varför dessa svenskar bosatte sig längs Estlands kuster. De har kommit från Sverige eller från Nyland i Finland och slagit sig ner på ganska magra marker, men med tillgång till goda fiskevatten och gräsrika strandängar. De flesta av svenskarna kom till domäner som hörde till biskopsstift eller kloster och inom dessa områden tillförsäkrades de "svensk rätt", dvs personlig frihet, medan deras estniska grannar blev mer beroende av sina adliga herrar.

Genom reformationen på 1500-talet övergick kyrkans jord till staten. Efter det ryska anfallet 1558, och efter långa strider kom Estland och större delen av Livland under svensk överhöghet.

 

Rågöbor vid mitten av 1800-talet (efter litografi av H. Schlichting)

 Notfiske på isen mellan Lilla Rågö och Paldiski (Baltischport)

På 1600-talet överlät staten bygderna med fria svenska bönder till adelsmän, som inte beaktade böndernas rättigheter. Därmed hade feodalväldet hunnit ifatt de fria svenskarna och ett godsägarvälde byggt på livegenskap skapades.  

Ännu värre blev 1700-talet och första hälften av 1800-talet med rysk överhöghet, då landet dessutom administrerades av det balttyska ridderskapet, utan större inblandning av den ryska centralregeringen. Om svenskarna hänvisade till sina frihetsbrev, blev de uppsagda från sina gårdar och ersatta med ester. - På de mindre öarna var förhållandena drägligare. Runö och Nargö ägdes av staten; Odensholm och Rågöarna hörde visserligen till adelsgods, men dessa låg på fastlandet.

Under andra hälften av århundradet vände utvecklingen. Nya bondelagar begränsade godsägarens befogenheter, förbjöd kroppsstraff, gav bönderna kommunal självstyrelse, rese- och näringsfrihet och föreskrev inrättande av folkskolor. Viktigast blev möjligheten att friköpa bondgården från godset. - Dessa friköp började i landets sydligare delar. I svenskbygderna finansierade man gårdsköpen genom att utöka odlingen av potatis och sälja denna i Finland eller Sverige från egna skutor.

 

Odensholm. Halmtaket repareras på Erkas` gård 1926

 

 Kursalen i badorten Hapsal, estlandssvenskarnas "huvudstad"

På 1870-talet utsände Evangeliska Fosterlandsstiftelsen några lärare till de nyinrättade estlandssvenska skolorna. Förutom sin undervisning höll de gärna religiösa möten och åstadkom väckelser, som spred sig i bygden. Dessa rörelser ställde sig tyvärr starkt avvisande till den profana bildningsrörelse, som växte fram kring sekelskiftet.

När tsarregimen from 1880-talet satte in en beslutsam förryskningspolitik kom hela skolväsendet i kläm. Rysslands nederlag i kriget mot Japan och den följande revolutionen 1905 mildrade det ryska trycket och hela befolkningen utnyttjade tillfället att bilda föreningar. I svenskbygden bildades år 1909 en kulturförening, Svenska Odlingens Vänner, som än idag är estlandssvenskarnas centrala organisation. Under åren fram till första världskriget hade den en omfattande verksamhet. Exempelvis ordnades svenskundervisning, söndagsskola och lånebibliotek.

Rysslands nederlag i kriget och den följande politiska oredan öppnade en möjlighet för Estland att tillkämpa sig oberoende och bli en självständig republik. En under århundraden uppdämd frihetslängtan tog sig nu uttryck i livlig verksamhet på många områden, främst kanske på det kulturella fältet. Detta gällde även landets svenskar, som försökte hålla jämna steg med esterna i kulturutvecklingen. Med rikssvenskt stöd förbättrade man sina skolor och knöt fastare förbindelser med Sverige och Finland, där intresset för Estland också ökade. 1917 bildades "Svenska folkförbundet", som skulle tillvarata estlandssvenskarnas politiska och medborgerliga intressen och en tidning för svenskarna i Estland - Kustbon - började ges ut. Benämningen estlandssvensk började användas under denna period med inspiration från Finland och finlandssvenskarna.

En skuta byggs på Ormsö

Runös postbåt vid kajen i Arensburg, 1910-talet

Den politiska oron i Europa, den stora ekonomiska krisen och landets brist på politisk tradition ledde i början av trettiotalet till diktatur. Den var visserligen mild och avsågs att bli tidsbegränsad men bestod till krigsutbrottet.

Den sk Molotov-Ribbentrop-pakten mellan Tyskland och Sovjet förde Estland till Sovjets intressesfär. Hösten 1939 tågade Röda armen in i landet. Nargö, Rågöarna och Odensholm blev fästningsområden och befolkningen tvingades att lämna öarna. Den nya samhällsomvandlingen hotade att tillintetgöra alla svenska kultursträvanden. Under dessa omständigheter försökte man få till stånd en allmän överflyttning till Sverige men fick inte utresetillstånd.

1941 bröt Tyskland pakten och anföll Sovjetunionen. De tyska trupperna trängde på kort tid fram till de baltiska länderna. Trots den snabba framryckningen hade ryssarna hunnit deportera en del av civilbefolkningen och transportera bort mobiliserade unga män.

Inte heller de nya makthavarna medgav en allmän överflyttning av estlandssvenskarna till Sverige. Däremot började små flyktbåtar under skydd av nattmörkret lämna stränderna. Under intryck av motgångarna på östfronten mildrades den tyska hållningen och sk sjuktransporter kom till stånd. Arbetsföra unga män fick dock inte följa med dessa transporter utan var hänvisade till att söka flyktmöjligheter på egen hand.

Nargö blev fästningsområde och civilbefolkningen måste utrymma ön. Några nargöbor med sitt bohag i Tallinns (Revals) hamn i juli 1914

Predikstolen från 1660 i Ormsö kyrka

Hösten 1944, inför Tysklands sammanbrott på östfronten, flydde 80.000 människor från Estland innan sovjetarmen åter tog landet i besittning. Omkring 25.000 av dem hamnade i Sverige och då hade ca 8.000 estlandssvenskar redan kommit tidigare. Svenskbygderna i Estland blev därmed nästan helt utrymda.

Estlandssvenskarna hade inte mycket med sig av personliga tillhörigheter när de kom till Sverige, men de förde med sig ett säreget kulturarv. Kulturföreningen Svenska Odlingens Vänner återupptog ganska snart sin verksamhet i Sverige och har under de snart 50 år som gått samlat bilder och dokument, föremål och dräkter samt dokumenterat det estlandssvenska kulturarvet i åtskilliga skrifter av vilka "En bok om Estlands svenskar" nu kommit ut med fyra delar.

Dessutom har en ny förening bildats, Svenska Odlingens Nya Generation, för att hos barn och barnbarn väcka intresse för och sprida kännedom om den estlandssvenska folkgruppens historia och kultur. I och med Sovjetunionens upplösning och Estlands frigörelse har nya möjligheter uppstått att etablera kontakt med Estlands forna svenskbygder, estlandssvenskarnas gamla fosterland och den nybildade föreningen Samfundet för Estlandssvensk Kultur.

Svenska Odlingens Vänner i Estland återuppstod 2004 och är idag en aktiv mötesplats för både estlandssvenskar och alla de svenskar som kommit till Estland sedan landets återupprättade självständighet 1991.