Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 1. Johan III riigisaal ja kuningate kohtumine Tallinnas 1589

Varsti pärast seda, kui rootslased võtsid Tallinnas võimu üle, algas Toompea ordulossi ümberehitus. Töid juhatas esialgu Anders Larsson Målare, kes on rootsi kunstiajaloos tuntud seoses Gripsholmi lossiga. Ümberehitustööd intensiivistusid, kui kuningaks sai Johan III. Nüüd pidi keskaegne orduloss muudetama väärikaks renessansslossiks. Ehitati uued kuninglikud eluruumid ja kantselei. Et selle mahuka tööga toime tulla, toodi Soomest tööjõudu. Tähtsaim uuendus oli riigisaal, mis ehitati piki eeslinnuse läänepoolset müüri. Töid juhatas Antonius Poliensis. Saal oli 25 meetrit pikk ja 11 meetrit lai ning sellel oli puust lagi. Üles riigisaali viis lossiõuelt kahepoolne paraadtrepp, mis lõppes avatud rõduga. Läänepoolsesse lossimüüri raiuti kolm suurt akent, mis andsid saalile külluslikult valgust.

Riigisaal ja kuninglikud eluruumid olid valmis, kui 1589. aasta augustis kohtusid Tallinnas Johan III ja tema poeg Sigismund - Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. Ametlikult pidid Johan III ja Sigismund arutama, kuidas Rootsi ja Poola võiksid koos end kaitsta ähvardavate venelaste eest. Kuid tegelikult pidid isa ja poeg kokku saama, et teha plaane Sigismundi loobumiseks Poola troonist. Johan III lootis, et Sigismund tuleb pärast Tallinna-kohtumist isaga Rootsi. Johan III saabus Tallinna 5. augustil 1589. Temaga koos tuli ka kuninganna Gunilla Bielke, mitmed riiginõukogu liikmed ja 3000 sõdurit. Kuningas ja kuninganna elasid lossis, sõdurid majutati linna. Kolme nädala pärast saabus kuningas Sigismund, saatjaskonnaks õde printsess Anna, mitmed Poola senaatorid ja muud aadlikud, samuti 2000-meheline väesalk. Juba esimesest hetkest alates tõusis Rootsi ja Poola sõdurite vahel riid ja ei möödunud ühtki päeva, ilma et keegi poleks haavata saanud. Sageli lõppesid kokkupõrked surmaga.

Tallinna loss

Üks kroonika jutustab, kuidas kuningas Sigismund saabus Tallinna külastama oma isa. Ta juhiti lossis ühte ruumi, kus seisis hõbedane troon, mis oli nii suur, et sinna oleks võinud kolm inimest istuma mahtuda. Kummalgi pool trooni oli sammas, millel ilutses kaks kullatud krooni. Arvatavasti seisis see troon uues riigisaalis.

Vaevalt oli Sigismund kohale jõudnud, kui salajased loobumisplaanid tulid avalikuks ja läksid liikvele kuuldused, et Johan III tahab poja endaga Rootsi viia. See tekitas rahutust nii poolakate kui rootslaste hulgas. Mõne päeva pärast pidasid Poola senaatorid nõu ning otsustasid kohe kui võimalik Poolasse naasta, iseenesest mõista koos oma kuningaga. Nende otsus tugevnes, kui saabus uudis, et tatarlased on tunginud üle Poola lõunapiiri. Mõned senaatorid läksid seepeale aega viitmata koju.

Nii rootslased kui poolakad püüdsid keelitada Johan III loobuma mõttest viia Sigismund Rootsi. Kuid kuningas oli kangekaelne ja võimatu oli temaga sel teemal rääkida. Kui oli näha, et ta on oma otsuses vankumatu, pöörduti Sigismundi poole. Rootslased, kes mingi hinna eest ei tahtnud teda näha Rootsis, rääkisid maal valitsevast puudusest, suurtest maksudest, sõjaväe vastumeelsusest, intriigidest ja pillamisest õukonnas. Nad isegi ähvardasid Sigismundi, et Rootsis võib puhkeda ülestõus.

Poola senaatorid apelleerisid Sigismundi vastutustundele ning viitasid kuningavandele, mille ta andis 1587. aastal, kui ta Poola troonile tõusis. Öeldi, et kui Sigismund läheb Rootsi, tuuakse Venemaalt uus kuningas, kes tõukab Rootsi ja Venemaa omavahel sõtta.

Pärast mitmeid pikki läbirääkimisi jäi kangekaelne Johan III üksi ja Sigismund võis tagasi Poola minna. Johan nõutas siiski Poola senaatoritelt välja lubaduse, et Sigismund võib mõne aja pärast Rootsi sõita. 30. septembril lahkus Sigismund Tallinnast ja läks läbi Riia tagasi Krakovisse. Sügavalt kibestunud ja õnnetu Johan III lahkus mõni päev hiljem. Ta ei näinud enam kunagi oma poega. Kohtumine Tallinnas, millele kuningas oli pannud nii suuri lootusi, lõppes tema jaoks tragöödiaga ja sellest tehti Rootsi-Poola suhetes väga negatiivseid järeldusi. 1589. aasta hilissuvel Tallinnas toimunud kohtumisest ei ole mingit mälestusmärki. Ka suurejooneline riigisaal pole säilinud. Alles on vaid kolm hiljem uuesti kinnimüüritud aknaavaust lossi läänefassaadis. Kui läheneda Toompeale lääne poolt, on need Pika Hermanni kõrval müüris selgelt näha.