Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 9. Kolga mõis ja rootsi aadel Eestimaal

Kuigi paljudet tuntud aadlisuguvõsadel olid Rootsi ajal Eestimaal suured mõisavaldused, on tänapäeval raske leida lossi või valitsuspaika, mis meenutaks seda. Kuningas Gustav II Adolfi ja kuninganna Kristina ajal said sellised perekonnad nagu Oxenstierna, De la Gardie, Fleming ja Gyllenhielm võimsad läänistused Läänemere provintsides. Kui suured need maaomandid olid, seda praegu täpselt ei teata, kuid kui järele mõelda, et kaugelt üle poole neist maa-aladest, mis Karl XI ajal riigi valduste hulka võeti, olid Eestimaal, saab ligikaudse ettekujutuse sellest, millega oli tegemist.

Enam silma paistnud perekond oli kahtlemata De la Gardie suguvõsa, kellest kolm põlvkonda tegutses Eestis. Teine rootsi perekond, kes võib end võrrelda De la Gardiedega, on Stenbockid. Nad olid peaaegu 300 aastat Eesti ühe suurema mõisa, nimelt Tallinnast poolsada kilomeetrit ida pool asuva Kolga (Kolk) isandateks.

Kolga

Kolgat nimetatakse juba Eesti ajaloo vanimates ürikutes. 13. sajandi alguses kuulus Kolga Valdemar II pojale hertsog Knutile. Hiljem müüs Knut Kolga Roma tsistertslastele. Tänutäheks eduka sõjalise tegutsemise eest Eestis ja Narva liitmisel Rootsi riigi koosseisu, sai Pontus De la Gardie Johan III-lt Kolga mõisa. Esimene kinkekiri, mis on dateeritud 6. juunil 1581, räägib, et kuningas Johan kingib Pontus De la Gardie le "kroonimaa nimega Kolk, koos maja, põllu, heinamaa, metsade, kalavee, veski ja veskijõega ning kõige muuga, mis sinna juurde kuulub". Kirjas räägitakse edasi, et Kolga oli Pontus De la Gardie ja tema õigusjärgsete pärijate igavene omand. 17. sajandi alguses põletasid poolakad Kolga maha ja hoone oli varemeis kuni 1620-ndate aastateni. Aasta varem oli Jacob De la Gardie nimetatud Tallinna lossi ja kogu Eestimaa asehalduriks. Ta otsustas kohe, et Kolgasse tuleb ehitada uus kivimaja, ning seejärel kirjutati alla leping müürimeister Zacharias Hoffmaniga, kellel siiski ei õnnestunud oma ülesannet täita. Ehitusplaanid muutusid, kutsuti uus ehitusmeister. Maja valmis 1642. aastal ja seda kirjeldati kui suurt kahekorruselist kivimaja. See maja oli arvatavasti praeguse mõisa tuum.

Kolga mõisa sai päranduseks Jacobi tütar Christina Catharina De la Gardie, kes oli abielus Gustav Otto Stenbockiga. Stenbockide suguvõsa valduses oli mõis 1940. aastani, mil Nõukogude võim selle viimase omaniku, Margareta Stenbocki, Eestimaalt lahkuma sundis. M. Stenbock kolis Rootsi.

Kolga hiilgeperiood oli 18. sajandi viimasel kümnendil. Sel ajal ehitati mõisahoone ümber ning pärast seda meenutas mõis rohkem lossi. 19. sajandi esimestel aastatel ehitati kaks külgtiiba, neist põhjapoolses asus suur ballisaal. 1780-ndatel aastatel külastas keisrinna Katariina Kolgat ja terve 19. sajandi jooksul olid keisriperekonna liikmed mõisas sagedased külalised. Sajandi lõpus ehitati Soome lahe äärde Tsitresse suvemõis. Maja toodi Peterburist.

Kuid Kolgat ei tuntud mitte ainult suurepärase mõisahoone tõttu. Seal asus kuni 1940. aastani Eesti paremaid portreekogusid. Maalid olid Stenbockide perekonnast. Muu hulgas ka Gustav Vasa kolmanda naise Katarina Stenbocki portree. Kõige kuulsama maali oli teinud Jacob Elbfas. II maailmasõja keerdkäikude tulemusena asub aga nüüdsel ajal Poolas. Lossi juurde kuulusid ka rohtaed, põllud, viinavabrik ja tellisetehas, viimatinimetatu asus Loksal. Mõnda aega elas aias taltsutatud karu. Karu kinkis üks vene suurvürst. Räägitakse, et puu külge seotud karu oli sõbrunenud ühe türgi pardiga. Nad sõid samast kausist ning pärast sööki magas part karu käppade vahel. Vene revolutsiooni aegu rüüstasid mõisa bolsevikud. Mööbli ja pildid peitis perekond ära, kuid marodöörid purustasid kogu sisustuse, kiskusid laiali veevärgi ja elektrijuhtmed ning kirjutasid verega söögitoa põrandale "me tuleme tagasi". Kui perekond 1920-ndate aastate algul tagasi tuli, saadi mõisa 100 000 tündrimaast tagasi vaid väike osa. Räägitakse, et kui krahv Gerhard Stenbock avastas sõnad söögitoa põrandal, ütles ta: "Las see jääb alles, ei lähe kaua, kui nad on jälle siin."

Seekord vandaalitsesid mõisas nõukogude sõdurid. 1980-ndate aastate keskel hakkas Kirovi-nimeline kolhoos, kelle oma Kolga tookord oli, mõisahoonet restaureerima, kuid rahapuudusel katkes töö üsna pea. Jõuti ära teha siiski väga suur töö. Tänaseks on mõis tagastatud endisele omanikule, Stenbockide suguvõsale.