Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 18. Magnus Gabriel De la Gardie ehitusplaanid Kuressaares

Vaevalt oli Saaremaa saanud Rootsi riigi osaks, kui Magnus Gabriel De la Gardie sai kuninganna Kristinalt oma esimese läänistuse saarele. Sellele järgnesid teised annetused, mis kulmineerusid Kuressaare lossi ja linna läänistamisega. Tänu kuninglikule armulisusele sai Magnus Gabriel De la Gardie 1648. aastal ka Arensburgi krahvi tiitli.

Kui Magnus Gabriel nimetati Liivimaa kindralkuberneriks asukohaga Riias, käivitusid kohe ka Kuressaare lossi ümberehitusplaanid. Krahv tahtis selle muuta suurepäraseks barokklossiks. Ta saatis Riiast oma ehitusmeistri Frans Stimeri korraldusega vaadata loss üle ning seejärel töötada välja sobiv ümberehitusplaan.

Kuressaare raekoda

Kuressaare raekoda

Samal ajal kui Stimer töötas lossis, võttis krahv Magnus Gabriel ühendust teise, tunduvalt kõrgemal positsioonil oleva arhitektiga, nimelt Nicodemus Tessiniga, et paluda temalt Kuressaare uue lossi jooniseid. Tessin viibis sel ajal Roomas ja tõenäoliselt polnud tal vähimatki aimu kohast, kuhu loss pidi ehitatama. Sellegi poolest asus ta tööle. Joonised pole säilinud, kuid saksakeelne selgitus selle kohta annab ettekujutuse Tessini suurejoonelistest plaanidest.

Tessini plaan nägi ette nii lossi kui linna uuesti ehitamise, olemasolevate hoonetega ei arvestanud ta üldse. Kirjeldus jutustab itaaliapärasest lossist kahe obeliskiga ääristatud sissesõidu, kolonnidega sammaskoja ja nissides asetsevate kujudega. Krahvi elutoad pidid tulema teisele korrusele. Pearuumideks pidid saama suur galerii ja söögisaal. Ühel pool galeriid asus krahvi korter külalistetoa, audientsiruumi, kabineti, kirjutustoa, magamistoa, õppetoa ja garderoobiga. Teisel pool galeriid asus krahvinna korter, mis suuruselt oli identne krahvi korteriga ning millest viis eraldi trepp alla pesuruumidesse. Mõned suured ruumid nagu peosaal ja kabel, olid kavandatud läbi kahe korruse.

Välimuselt pidi loss oma nelinurksete sammastega fassaadide ja alumise korruse avatud kaaristuga järgima klassikalist barokkideaali. Kuna Magnus Gabriel De la Gardie oli külastanud Kuressaaret ning kohapeal olukorda tundma õppinud, taipas ta, et Tessini plaanid olid küsitava väärtusega. Seepärast otsustas ta järgida Stimeri rahulikumat ümberehituskava, mis vana lossi lammutamise asemel nägi ette selle moderniseerimise. Paralleelselt lossi ümberehitusplaanidega hakkas kuju võtma ka uus linnaplaan. Selle kallal tegi krahv Magnus Gabriel ise arhitektitööd ning joonestas raekoja, gildihoone ja vaestemaja plaani.

Töö käivitus 1653. aastal. Alustati uute akende raiumisega paksudesse keskaegsetesse lossimüüridesse. Kaugemale ei jõutudki, sest krahv sai käsu katkestada tööd ja oodata uusi juhtnööre. Neid ei saanud ta aga kunagi. Magnus Gabriel De la Gardie sattus kuninganna Kristina juures ebasoosingusse. Kuninganna loobus troonist 1654. aastal ning otsustas kogu Saaremaa tagasi võtta ja jätta selle endale tulumaaks. Stimer lahkus Saaremaalt Läcköle, kus teda ootasid uued tööülesanded.

Mingeid otseseid jälgi De la Gardie laiaulatuslikust lossi ümberehitusplaanist ei leidu. Kuressaare uue raekoja ehitamisel 1670-ndatel aastatel järgiti seevastu põhiliselt De la Gardie'lt tulnud jooniseid.

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 17. Ruhnu

Kõige omapärasemad eestirootslastest asukad elasid kuni 1944. aastani Ruhnu (Runö) saarel. Ruhnu tulid rootslased samal ajal kui mujale Eesti aladele. Tänu isoleeritud asendile ei mõjutanud Ruhnut eriti aja jooksul toimunud muutused, ning ruhnlaste elu oli veel 20. sajandilgi üsna arhailine. Räägiti vana rootsi keelt, nn. Ruhnu keelt, millest väljaspool saart oli raske aru saada. Elatuti kehvalt põllumaalt saadavast saagist, kala- ja hülgepüügist. Rahvaarv oli sajandeid muutumatu, saarel elas umbes 300 inimest. Eesti iseseisvusajal elavnesid Rootsi kontaktid Ruhnuga. Rootsist saabusid etnograafid, kes uurisid sealset unikaalset elu. Aastaid töötas Ruhnul Rootsist tulnud pastor. Saart külastas ka rootsi kunstnik Elsa af Kullberg, kes maalis ruhnlastest hulgaliselt pilte. Ei oska öelda, kuidas see omapärane kant oleks välja näinud praegu, kui ruhnlased oleks saarel edasi elanud. Teine maailmasõda sundis ruhnlased maha jätma oma kodud ja siirduma Rootsi. Pühapäeval, 4. augustil 1944 läks aurik "Juhan" Ruhnu lõunatipust merele. Pardal olid peaaegu kõik ruhnlased. Mõne tunni jooksul sai minevikuks ligi 700-aastane ainulaadne kogukondlik elulaad...

Ruhnu saare on kuulsaks teinud 1644. aastal ehitatud puukirik, mis on vanim säilinud puitehitis Eestis. Puukiriku siseseinad ja mööbel on värvimata puidust. Paremat kätt on meeste pool. Selle poole pingiotsad on kõrged ja tähistatud nimedega. Vasakul pool istusid naised, nende pingiotsad on madalamad ja õiekujulised. Vana puukirik oli ligi kolmesaja aasta vältel ruhnlaste ainus kirik. Uus kirik ehitati 1912.

Ruhnu vana puukirik

Ruhnu vana puukirik

Ruhnul täideti kaua aega Karl XI ranget kirikuseadust, laule lauldi "Then Swenska Psalmbokenist" ("Rootsi Lauluraamat"). Nii oli see 1695. aastast kuni 1923. aastani, mil rootsi pastor Gunnar Schantz tõi saarele tulles kaasa Johan Wallini lauluraamatu.

1920-ndate aastate algul oli plaan viia puukirik kavandatavasse vabaõhumuuseumi Tallinnas. Kümmekond aastat hiljem otsisid Rootsi ametivõimud võimalusi viia kirik Skansenisse Stockholmis. Kuid sõda tuli vahele ja kirik jäi saarele, kus ta on räsitud küla suurim vaatamisväärsus.

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 16. Tallinna värav Pärnus

Kõige esinduslikum rootsi mälestis Pärnus on kahtlemata Tallinna värav, mida Rootsi ajal nimetati Rootsi kuninga Karl X Gustavi auks Carl Gustafi väravaks.

Värav ehitati 1690-ndatel aastatel Erik Dahlbergi abilise Paul von Esseni jooniste järgi. Paul von Essen oli kindlustusinsener, kes tänu kuninganna Kristina hoolitsusele sai Civita-Vecchia sadamas jälgida Bernini töid. Eestisse tuli ta 1666. aastal. Enne kui ta sai ülesande juhatada kindluseehitajate tööd Pärnus, töötas ta Tallinnas, kus tegi mitmete ühiskondlike hoonete jooniseid.

Tallinna värav

Tallinna värav Pärnus

Tema esimene plaan Carl Gustafi värava jaoks kandis ilmselgeid jälgi Itaalia reisi muljetest. Kuid seda plaani ei kiitnud Dahlberg heaks. Mõne aasta pärast tuli von Essen uute joonistega, mis olid mõjutatud Dahlbergist. Nüüd läks plaan läbi ja ehitus võis alata. See sai valmis 1669. aastal. Välisviimistluselt on värav väga sarnane Konungsporteniga (Kuningavärav), linnaväravaga, mille Dahlberg joonestas Narvale, kuid mida kunagi ei hakatudki ehitama. Üks muistend pajatab, et kord tuli Karl XII Pärnusse, teda ajasid taga vaenlased. Kuninga käsi oli haavatud ja veritses. Kui kuningas jõudis Carl Gustafi värava juurde, oli see suletud. Karl XII koputas oma haavatud käega väravale, ta lasti kohe sisse ja nii pääses ta vaenlaste käest. Värava juurde tilkusid mõned kuninglikud veretilgad, mille eest pärnakad veel meie sajandilgi hoolitsesid, värvides need igal aastal punase värviga üle.

Teine mälestis Karl XII on Pärnus Rüütli tänav 21 majal olev hobuseraud. Räägitakse, et hobune kaotas raua, kui kuningas 1700. aastal läbi linna Narva peale ratsutas. Seda peeti halvaks endeks.

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 15. Bengt Gottfried Forselius

Mees, kellel oli suur tähtsus eesti keele arendamisel, oli Bengt Gottfried Forselius. 1680-ndatel aastatel hakkas ta eesti poistele tasuta lugemist ja kirjutamist õpetama. Sellega pani ta aluse eesti rahva hariduse arendamisele. 1684. aastal avas Forselius Karl XI toetusel Tartu lähedal õpetajate seminari. Haridustee selles koolis kestis kaks aastat ja tublimad õpilased valiti seejärel õpetajaks. 1687. aastal otsustas kindralkuberner J. J. Hastfer, et koolid tuleb rajada igasse maanurka.

Üheks suuremaks takistuseks Forseliusele oli see, et balti aadel ei soovinud lasta eestlastel haridust omandada. Näitamaks, et töö tulemusi annab, sõitis Forselius kahe poisiga Stockholmi. Ta viis poisid Karl XI juurde, kus nad näitasid kuningale oma lugemisoskust. Ajaloo andmetel autasustas Karl XI neid ühe hõbemündiga.

Mälestuskivi Tartus

Mälestuskivi Forseliuse seminarile Tartus.

Mälestuskivi Kambjas

Mälestuskivi Kambjas.

1686. aastal andis Forselius välja esimese eestikeelse aabitsa. Karl XI otsustas nimetada Forseliuse rahvakoolide inspektoriks Eestimaal ja Liivimaal. Forseliusel ei olnud aga kunagi võimalust oma uude ametisse astuda, sest ta uppus 1688. a. Läänemeres teel Stockholmist koju.

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 14. Gustav II Adolfi monument Tartus

Gustav II Adolfi monument Tartus on Rootsi ja Eesti vaheliste sidemete tähtsamaid sümboleid. Praeguse kuju avasid kuningas ja kuninganna 23. aprillil 1992 riikliku visiidi ajal Eestisse. Uue Gustav Adolfi kuju sisseõnnistamine oli suur päev Tartu ajaloos ja juba 23. aprilli varahommikul oli vaatamata halvale ilmale kogunenud suur hulk inimesi.

Gustav II Adolf on tartlaste seas alati suure au sees olnud. Ülikooli rajamine on eestlaste silmis praeguseni tähendusrikkamaid sündmusi. Seepärast tõi suurt rõõmu juba 1928. aasta, mil Eesti iseseisvuse kümnenda aastapäeva auks püstitati ülikooli taha Gustav II Adolfi kuju. Ausamba kinkis Rootsi-Eesti ühing ja selle avas peapiiskop Nathan Söderblom. Kuju valmistas rootsi skulptor Otto Strandman ja see seisis oma kohal 1950-ndate aastate alguseni, mil nõukogude ametivõimud otsustasid selle kõrvaldada. Keegi ei tea täpselt, kuhu kuju viidi, kuid ajaloolased oletavad, et see sulatati üles ning pronksi kasutati Lenini kuju valamiseks. Kivialus monteeriti lahti ja alusplaat kaeti mullaga.

Monument

Gustav II Adolfi monument Tartus

1980-ndate aastate lõpus tegid tudengid ausamba kohale lumest Gustav II Adolfi kuju. See juhtum äratas tartlastes lootust näha peagi taas oma linnas ülikooli rajaja mälestusmärki. Erinevaid teid pidi hakati otsima võimalusi ja 21. augustil 1990 teatas Uppsala ülikool, et võib tartlastele uue Gustav II Adolfi kuju kinkida. Göteborgi raekoja ees seisva Bernt Fogelbergi valmistatud kuningakuju mudeli järgi valati 1992. aasta kevadel Tallinnas uus kuju.

Nagu juba nimetatud, on Tartu ülikooli rajamine siiani tähtsamaid sündmusi Eestimaa ajaloos. Ülikooli mõtte liikumapanevaks jõuks oli Gustav II Adolfi õpetaja Johan Skytte, kes 1629. aastast oli Liivimaa kindralkuberner. Skytte kiirustas, sest kasvav haldusala vajas nii rahu- kui sõjaajal haritud inimesi. Ka kuningas pidas seda vajalikuks ja niisiis polnud mingit takistust, kui ta 1632. aasta varasuvel Nürnbergi välilaagris Tartu ülikooli asutamiskirjale alla kirjutas. Tartu ülikooli rajamine oli ajendiks Rootsi ja Eesti vaheliste kultuurikontaktide uutele vormidele. Vaatamata sellele, et ülikooli pühitsemisel öeldi, et kool on avatud nii vaestele talupoegadele kui rüütliseisuse esindajatele, olid Tartus eelkõige rootsi tudengid ja enamik neist ei kuulunud aadlike hulka. Kuigi suur osa professoreist olid sakslased, tegutses Tartus ka rootslasi. Üks tuntumaid neist oli J. G. Gezelius, kellest hiljem sai Turu (Åbo) piiskop. Tuntumate tudengite hulgast võib nimetada keeleteadlast Urban Hiärnet.

Ülikooli tegevus katkes 1656. aastal, kui venelased linna tungisid, selle rüüstasid ja põletasid. Seejärel läks aega 1689. aastani. Käisid mitteametlikud läbirääkimised, et viia ülikool üle Narva. See mõte kohtas vastuseisu, kuna Narva linn leiti olevat täis armatsejaid ja kaubitsejaid ning seega polnud seal tudengeile sobivmiljöö. Ülikooli hilisem periood oli lühiajaline. Juba 1699. aastal ähvardas Tartut uus kallaletung ning ülikool koliti Pärnusse, kus see tegutses kuni 1710. aastani.

Eesti iseseisvumisega asus Tartusse elama grupp rootsi ja soome teadlasi. Rootslaste hulgas olid arheoloogiaprofessor Birger Nerman, kunstiajaloolane Helge Kjellin ja latinist, professor Johan Bergman. 1931 asutati rootsi keele õppetool, mille rajaja oli Per Wieselgren. 1933. aastal tuli Tartusse professor Sten Karling, kes õpetas seal kunstiajalugu kuni Nõukogude okupatsioonivõimud ta Eestist välja saatsid.

Veel artikleid...

  1. Ptk 13.
  2. Ptk 12.
  3. Ptk 11.
  4. Ptk 10.