Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

Peatükk 22. Rootslased Hiiumaal

Päev pärast putši Moskvas, 20. augustil 1991 püstitati Hiiumaale (Dagö) Reigi kiriku lähedale monument nende hiiurootslaste mälestuseks, kes 210 aastat tagasi, s.o. 20. augustil 1781 olid sunnitud lahkuma oma kodukohast ning rändama Lõuna-Venemaale, kus nad rajasid Gammelsvenskby.

Hiiurootslased tulid Hiiumaale keskajal tõenäoliselt praegusest Edela-Soomest. Nagu ülejäänud rootsi talupojad, olid ka nemad vabad ja võisid viidata vabaduskirjale, mille oli välja andnud Saksa Ordu 1470. aastal. Kirjades oli öeldud, et rootslased vabastati teokohustustest, kuna nad maksid maksu. Vabaduskirjade sisu kaotas vähehaaval oma väärtuse ja juba ajal, mil Jacob De la Gardie oli Hiiumaa valitseja, muutusid tingimused karmimaks. Võitlus rootsi talupoegade ja mõisahärrade vahel kestis terve 18. sajandi ning kulmineerus sajandi lõpus, kui Carl Magnus Stenbock omandas Kõrgessaare mõisa, millele rootslased allusid. Aja jooksul jõudsid uudised rootsi talupoegadest ka Peterburgi, kus keisrinna Katariina laskis välja anda dekreedi, et Hiiumaa talupojad peavad välja rändama türklaste käest vallutatud aladele Lõuna-Venemaal.

Mälestuskivi hiiurootslastele

Nii algas pikk rännak Läänemere rannalt Dnepri jõe alamjooksule. Väljarändamise kuupäevaks määrati 20. august 1781. Ligikaudu tuhat inimest lahkus sel päeval kodusaarelt, et 1. mail 1782 jõuda oma uude elukohta. Teel surid neist enam kui pooled.

Esimesed sõnad, mida nad oma uues elukohas laususid, olid: "Nüüd oleme me korralikult tüssata saanud". Enne lahkumist lubati rootslastele nii maju kui ülesharitud maad, selle asemel tuli aga hakata kaldanõlvale auke kaevama, et katus pea kohale saada. Esimesed aastad olid uusasukatele rängad ning paljud neist surid. 1783. aastal oli elus vaid 135 hiiurootslast. Kuid aja jooksul kasvas välja väike ühiskond, kus kõneldi arhailist rootsi keelt ja hoiti nii kaua kui võimalik elus Hiiumaalt kaasa võetud rootsi traditsioone.

1920-ndate aastate lõpus räägiti Rootsis ühe vana rootsi küla elanikest. See oli seotud palvekirjaga Gammelsvenskbyst saada taasühendatud oma hõimlastega. Pärast pikka ja väga bürokraatlikku protsessi sai lõpuks selgeks, et Gammelsvenskby elanike palvekiri on saanud vastuse. 22. juulil 1929 lahkus 888 inimest Gammelsvenskbyst, et Punase Risti abiga läbi Euroopa Rootsi jõuda.

Taasühinemine esiisade maaga, millelt nende esivanemad olid lahkunud sadu aastaid tagasi, ei olnudki nii lihtne ja mõned neist pöördusid Ukrainasse tagasi. Mõned asusid elama Kanadasse. Rootsis said paljud endale talumaa Gotlandil, kus nad igal aastal 1. augustil kohtuvad Roma kloostris.

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

Peatükk 21. Vormsi

Kui sõita kevadel mööda Vormsit (Ormsö), märkame, et peaaegu kõikjal võsametsas kasvab sireleid ja metsistunud õunapuid. Mõnikord võib põõsaste vahelt leida umbrohtu kasvanud elumaja vundamendi või üksiku suure kivihunniku.

Vormsil elas enne Teist maailmasõda umbes 2500 inimest, enamik neist eestirootslased. Tõenäoliselt tulid rootslased Vormsile keskajal. Rannarootslased elasid oma saarel ligikaudu seitsesada aastat. Läbi aastasadade säilitasid nad oma elukorralduse ja algupärase murdekeele. Erinevalt eesti talupoegadest, oldi vabad talupojad, kuid saadi tundma ka julma mõisahärrat. Kuninganna Kristina ja Karl XI välja antud ajaloolised dokumendid tõendasid nende vabadust ja aitasid veidi kaasa võitluses ülemvõimu vastu.

19. sajandi teisel poolel toimus rootslaste hulgas kultuuriline ärkamine. Samaaegselt tihenesid sidemed Rootsimaaga ja riigirootsi toel avati mitmed rootsi rahvakoolid. Rootsist tulid misjonärid, vaimulikud, õpetajad ja muuseumitöötajad, kõik täis entusiasmi ja soovi aidata nõu ja jõuga edendada eestirootslaste elujärge. Vaatamata suurtele muutustele ja arengule, mille Eesti ühiskond tegi läbi 1920- ja 30-ndatel aastatel, jätkus elu eestirootslaste külades endisel moel. Hariti maad ja püüti kala, ehitati paate ja käidi merel. Elu möödus kindlas rütmis.

Puhkes Teine maailmasõda. Nõukogude võim paigutas Osmussaarde (Odensholm), Pakri saartele (Rågörna) ja Naissaarele (Nargö) sõjaväebaasid ning nende saarte asukad olid sunnitud kodupaigast lahkuma.

Eestirootslased muutusid rahutuks. Saksamaa kutsus kõik baltisakslased koju. Kas ka Rootsi riik ei peaks Eestis elava väikese rootsi rahvakillu eest hoolitsema? Pärast Saksa okupatsioonivõimude ja Rootsi valitsuse vahel peetud läbirääkimisi otsustati, et Eestis elavad eestirootslased saavad sõita Rootsi. 1944. aasta hilissuvel ja sügisel, kui venelased jälle Eestisse tungisid, viidi laevadega üle mere sama hästi kui kogu eestirootslastest elanikkond. Noored mehed, kellel polnud õigust kaasa minna, läksid salaja üle mere väikestel paatidel. Ka vormsilased lahkusid oma saarelt. Ainult väike osa jäi paigale. Alles jäid ka majad ja aiad, mille uus võim pahatihti maha põletas või küttepuudeks saagis. Ei hävitatud sireleid ja õunapuid, mis varakevadisel õitsemisajal aitavad vormsilaste järeltulijail leida oma esivanemate elupaiku... Saare keskel, Hullos, asub Vormsi kirik. Esimene puukirik ehitati juba 13. sajandil arvatavasti saarele tulnud rootslaste poolt. 14.sajandi keskel sai kirik uue kivist kooriruumi, mis on tänaseni säilinud. Kiriku kivist pikihoone ehitati 1632.aastal. See on ilma võlvide ja tornita lihtne ehitis. Lage hoidsid üleval tugevad postid. Kellatorni asemel oli kell kiriku läänefassaadi kellaluugis. 17. sajandi teisel poolel sai kirik uue kantsli ja altari. Viimatinimetatu oli kivist valmistanud kujur Georg Baselaque ja see oli kingitus Magnus Gabriel De la Gardie lt, kes mõned aastakümned oli olnud Vormsi valitseja.

Vormsi kiriku sisevaade

Nii kantsel kui tore altar kadusid kirikust Teise maailmasõja lõpuperioodil. Kuna kirik oli mitu aastat tühjalt seisnud, otsustasid Vormsi uued võimumehed, et sisustus tuleb eemaldada ning sundisid saksa sõjavange kirikupinke välja vedama ja põletama. 1950-ndate aastate keskel oli kirik sedavõrd segi löödud, et kolhoos "Uus Elu" ei julgenud seal oma heinugi hoida. Selleks, et heina läbi akende sisse ajada, peksti katki kõik aknad.

Osaliselt lõhuti plekk-katus, tänu millele kukkus mõne aasta pärast osa lage sisse. 1980-ndate aastate algul oli vormsilaste pühamu nii lootusetus seisus, et keegi ei uskunud, et selle võiks veel kunagi kirik saada.

Nagu Fööniks, tõusis ka Vormsi kirik tuhast. Tänu vabatahtlikele annetustele ja nii Rootsis kui Eestis elavate endiste ja praeguste vormsilaste majanduslikule abile algas 1988. aastal kiriku remont. Kaks aastat hiljem, olevipäeval, 29. juulil 1990, taaspühitseti Vormsi kirik. Laeva "Baltic Star" pardal tulid Rootsist tuhanded vormsilased, et olla tunnistajaks kiriku taaspühitsemisele.

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

Peatükk 20. Ilon Wiklandi maja Haapsalus

Mõne aasta eest sai Haapsalu uue vaatamisväärsuse. See on üks väike puumaja õigeusu kiriku lähedal. Selles majas elas enne Teise maailmasõja puhkemist Ilon Wikland. Praegu on Ilon Wikland tuntud kui Astrid Lindgreni raamatute illustraator. Alates raamatu "Mio mu Mio" ilmumisest 1950-ndatel aastatel on Astrid Lindgreni raamatud ja Ilon Wiklandi illustratsioonid väga populaarsed. Kuid alles pärast seda, kui Eesti sai tagasi oma iseseisvuse ja Haapsalu linn muutus ligipääsetavaks väliskülalistele, oli rootslastel võimalik näha, kust sai Ilon inspiratsiooni raamatute "Bråkmakargatani Lotta" ja "Röövlitütar Ronja" illustreerimiseks. Haapsalu idüllilised puumajad ja suured puud kõrgete aedade taga on need, mille leiame kunstniku illustratsioonidelt. Pole võimalik eksida selles, kust sai ta eeskuju Mattisborgenile raamatus "Röövlitütar Ronja". See on lapsepõlvemälestus Haapsalu lossivaremetest, mille ta aastaid hiljem on muutnud muinasjutu röövlipesaks.

Ilon Wiklandi maja Haapsalus

Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

Peatükk 19. Haapsalu loss

Jacob De la Gardie l oli meeldiv võimalus nautida kuninglikku suuremeelsust. Ta omandas Läänemere provintsides mõisaid. Peale selle, et Jacob De la Gardie oli väejuht, oli tal ka majanduslikku mõtlemist. Ta võttis osa sõdadest Venemaa ja Poola vastu ning kogus sel ajal endale suure varanduse. 1623. aastal ostis ta Hiiumaa ja novembris 1625 muretses endale kuninga toetuskirja, et saada Haapsalu linna ja selle ümbruses oleva maa omanikuks. Ta ostis maa 66 850 taalri eest. Sellega sai Jacob De la Gardie nüüd oma suurima valduse.

Kui De la Gardie omandas Haapsalu, olid nii linn kui maa selle ümber muserdatud paljudest sõdadest. 1576 olid venelased rüüstanud ja maha põletanud vana piiskopilinnuse. Krahv otsustas kohe, et linnus tuleb remontida ja uuendada. Ta laskis Tallinnast kohale saata kiviraiduri Arent Passeri, kes esitas talle alles oleva ümberehitusplaani. Tõsisem töö algas 1640-ndatel aastatel. Kõigepealt remonditi ning seati korda mõned lossi tähtsamad ruumid nagu kuningasaal ja söögisaal. Ka kirik remonditi ning parki ehitati aiamajake.

Haapsalu loss

Paljudele käsitöölistele ja ehitusmeistritele, kes olid Eestimaal krahvi teenistuses, anti ehitusprojekt ning nad sõitsid Rootsi ja töötasid Jacob De la Gardie kahel suurel ehitusel - Stockholmi lähedal Jacobsdalis ja Makalösis. Kujur Joakim Winter tegi töid nii Haapsalus kui Makalösis ja Jacobsdalis. Haapsalu krahvkonna päris Jacobi vanem poeg Magnus Gabriel De la Gardie, kes, nagu tema isagi, oli sündinud Tallinnas. Kui Magnus Gabriel kaotas oma valdused Saaremaal, otsustas ta, et peab täide viima oma isa plaanid ning Haapsalu lossi ümberehituse lõpule viima. Kuid plaanid ei piirdunud üksnes linnuse remontimisega. Ta istus joonestuslaua taha ning tegi uue lossiplaani, milles polnud märkigi vana keskaegse linnuse asümmeetrilistest vormidest. Abiks oli tal teiste hulgas ka arhitekt Mattias Holl, kelle juhendite järgi viidi ellu mitmed ümberehitusplaanid. Ühel säilinud joonisel aastast 1665 võib näha imposantset renessansslossi neljakandilise lossiõue ja eraldi seisva kellatorniga. 1660-70-ndatel aastatel edenesid tööd Haapsalu lossis üsna kiiresti, kuigi põhiliselt tehti seal sisustus- ja remonditöid. Tõenäoliselt taheti nende töödega valmis saada enne, kui alustada tõsisemat ümberehitust.

Kuid Magnus Gabriel De la Gardie majanduslik seis ei lubanud neil suurejoonelistel plaanidel Haapsalus reaalsuseks saada ning 1680-ndatel aastatel töö katkes. Varsti pärast seda müüs ta lossi oma sugulasele Otto Wilhelm von Königsmarckile. Mõned aastad hiljem põles loss maha ning on sellest ajast saadik varemetes.

Nüüd keskendus De la Gardie oma Rootsis asuvatele lossidele, peamiselt Läcköle, kus ta suures osas teostas selle, mida oli kavatsenud teha Haapsalus. Nagu isa, võttis ka tema Haapsalust kaasa nii arhitektid kui ka käsitöölised. Haapsalu lossikirik sai 17. sajandi teisel poolel osalise toreda barokksisustuse, millest kahjuks tänaseni pole midagi säilinud. 1726. a. purustas torm kiriku katuse. Sellest ajast kuni 1899. aastani seisis pühamu kasutamiskõlbmatuna. Siis ehitati uus katus ning kirikut hakati taas kasutama. 1944 sulges Nõukogude võim kiriku ning kogu sisustus põletati. 1960-ndatel aastatel tahtsid uued võimukandjad kasutada Haapsalu keskaegset toomkirikut siseujulana. Tänu sellele sai kirik katuse alla. 1980-ndate aastate lõpul kirik restaureeriti ja nüüd peetakse seal jälle jumalateenistusi. 24. aprillil 1992 külastasid Rootsi kuningas ja kuninganna ametlikul külaskäigul Eestisse ka Haapsalu lossikirikut.