Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 17. Ruhnu

Kõige omapärasemad eestirootslastest asukad elasid kuni 1944. aastani Ruhnu (Runö) saarel. Ruhnu tulid rootslased samal ajal kui mujale Eesti aladele. Tänu isoleeritud asendile ei mõjutanud Ruhnut eriti aja jooksul toimunud muutused, ning ruhnlaste elu oli veel 20. sajandilgi üsna arhailine. Räägiti vana rootsi keelt, nn. Ruhnu keelt, millest väljaspool saart oli raske aru saada. Elatuti kehvalt põllumaalt saadavast saagist, kala- ja hülgepüügist. Rahvaarv oli sajandeid muutumatu, saarel elas umbes 300 inimest. Eesti iseseisvusajal elavnesid Rootsi kontaktid Ruhnuga. Rootsist saabusid etnograafid, kes uurisid sealset unikaalset elu. Aastaid töötas Ruhnul Rootsist tulnud pastor. Saart külastas ka rootsi kunstnik Elsa af Kullberg, kes maalis ruhnlastest hulgaliselt pilte. Ei oska öelda, kuidas see omapärane kant oleks välja näinud praegu, kui ruhnlased oleks saarel edasi elanud. Teine maailmasõda sundis ruhnlased maha jätma oma kodud ja siirduma Rootsi. Pühapäeval, 4. augustil 1944 läks aurik "Juhan" Ruhnu lõunatipust merele. Pardal olid peaaegu kõik ruhnlased. Mõne tunni jooksul sai minevikuks ligi 700-aastane ainulaadne kogukondlik elulaad...

Ruhnu saare on kuulsaks teinud 1644. aastal ehitatud puukirik, mis on vanim säilinud puitehitis Eestis. Puukiriku siseseinad ja mööbel on värvimata puidust. Paremat kätt on meeste pool. Selle poole pingiotsad on kõrged ja tähistatud nimedega. Vasakul pool istusid naised, nende pingiotsad on madalamad ja õiekujulised. Vana puukirik oli ligi kolmesaja aasta vältel ruhnlaste ainus kirik. Uus kirik ehitati 1912.

Ruhnu vana puukirik

Ruhnul täideti kaua aega Karl XI ranget kirikuseadust, laule lauldi "Then Swenska Psalmbokenist" ("Rootsi Lauluraamat"). Nii oli see 1695. aastast kuni 1923. aastani, mil rootsi pastor Gunnar Schantz tõi saarele tulles kaasa Johan Wallini lauluraamatu.

1920-ndate aastate algul oli plaan viia puukirik kavandatavasse vabaõhumuuseumi Tallinnas. Kümmekond aastat hiljem otsisid Rootsi ametivõimud võimalusi viia kirik Skansenisse Stockholmis. Kuid sõda tuli vahele ja kirik jäi saarele, kus ta on räsitud küla suurim vaatamisväärsus.