Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 23. Noarootsi gümnaasium

Noarootsis (Nuckö) elas enne Teist maailmasõda umbes 2000 eestirootslast. Pürksis (Birkas) oli sõdadevahelisel ajal eestirootsi rahvaülikool, mille tegevust finantseeriti muu hulgas ka Rootsist tulevate annetustega. Noarootsi koguduses töötas 1930-ndatel aastatel pastor Sven Danell, kes oma raamatus "Guldstrand" ("Kuldrand") on paremini kui keegi teine kirjeldanud elu selles piirkonnas.

Noarootsi gümnaasium

1944. aasta sügisel jätsid peaaegu kõik eestirootslased oma kodu maha ja vaikis rootsi keel ka selles Eestimaa osas. Vähehaaval kadusid ka vanad eestirootslaste külad. Kuna see piirkond oli rannikuala, oli ta Nõukogude armee range valve all ning keegi ei saanud sinna sõita ilma vastava loata.

1980-ndate aastate lõpul, kui tekkis taas võimalus külastada vanu eestirootslaste külasid, ärkas ka Eesti ametivõimudes vähehaaval huvi eestirootsi kultuuri vastu. Selle huvi otseseks väljenduseks oli gümnaasiumi rajamine Pürksis. Algsete kavade järgi pidi Pürksi koolist saama tavaline kool. Kuid kui ametimeestele sai selgeks, millist kultuuripärandit kannavad endas Noarootsi ja Pürksi, otsustati teha koolist gümnaasium, milles esimese võõrkeelena õpetatakse rootsi keelt.

Võib öelda, et Noarootsi gümnaasium on otsekui Rootsi riigi, keele ja kultuuri vastu taasärganud huvi sümbol Eestimaal. Sellel huvil on tugevad ajaloolised juured, sellele on andnud uut elujõudu taassõlmitud sidemed meie maade vahel. Lootkem, et need sidemed jäävad kestma.