Rootsi mälestised Eestis
Hans Lepp
Peatükk 8. Pirita klooster
"Kes suvekuudel külastab Pirita kloostri varemeid, näeb kaht kõrvu lehvivat lippu - Eesti ja Rootsi lippu. Nad on kui kaks venda, kes on teineteist tagasi võitnud töös kultuuri ja õiguse eest. Paistku päike alati nende peale!" Need sõnad ütles 1930-ndatel aastatel Rootsi riigiarhivaar Sigurd Curman, kelle ülesandeks oli muinsuskaitse korraldamine Rootsis. Curman juhatas Tallinna lähedal Pirita kloostris Rootsi-Eesti koostööna tehtavaid restaureerimis- ja väljakaevamistöid.
Pirita klooster ehitati 15. sajandi esimesel poolel. Vadstenas asuv noor Birgitta ordu võitis 15. sajandil endale võimsa ala Läänemere kallastel ja jõudis Tallinna. Sel ajal otsustasid kolm rikast meest rajada linna lähedale kloostri ja pühendada selle Pühale Birgittale. 1407. aastal asusid nad teele Rooma, et paluda kloostrile privileege. Nad tõid kaasa mõned Püha Birgitta reliikviad ning kaks kloostrivenda, kes pidid aitama kloostrielu Birgitta ordu reeglite järgi sisse seada. Eestikeelne nimi Pirita on tuletatud nimest Birgitta.
1436. aastal sai klooster valmis. See oli tehtud põhiliselt sama skeemi järgi nagu Vadstena klooster, kuid nunnade osa oli põhja pool ja munkade oma lõuna pool. Tolleaegsel kloostrikirikul, mis oli suurim Eestimaal, oli kolme lööviga kirikusaal, mille võlvi hoidis üleval tugev sammas. Päevavalgus paistis sisse läbi suurte akende. Tallinna raad protesteeris kloostri ehitamise vastu, sest arvati, et sõja korral võib vaenlane seda kasutada kindlusena. Aja jooksul kasvasid kloostri varad ning tallinlased kinkisid kloostrile maad ja raha. Kloostrist ida poole jäävad metsad kuulusid kloostrile ja ja sealt on tulnud kohanimi Kloostrimetsa.
Reformatsioon jõudis Tallinna juba 1524. aastal, Pirital toimuvat see nähtavasti ei mõjutanud. Esimest korda oli klooster hädaohus, kui venelased 1570-ndatel aastatel kaks korda Tallinna piirasid. Juba 1575. aasta talvel põletasid ja rüüstasid venelased kloostrit ning kaks aastat hiljem jäeti see täiesti maha.
Sellest ajast on klooster varemeis. Kirikuruumid äratavad aukartust veel tänapäevalgi, nagu siis, kui Tallinna piiskop kloostri 1436. a. sisse õnnistas. Fantaasia abil võib taastada pildi 1360 ruutmeetri suurusest kirikust.
1930-ndatel aastatel kuulutati kloostri ümbruskond loodus- ja muinsuskaitsealaks ja Piritale taheti rajada vabaõhumuuseum. Vabaõhumuuseumi sellest siiski ei saanud. Vabaõhumuuseum ehitati pärast sõda hoopis sinna, kus kunagi asus pürjermeister Girard de Soucantoni suvila Rocca al Mares.