Rootsi-Mihkli koguduse juhatuse liige Ants Varblane on pannud kirja meenutusi kodusaarest nõukogude aja päevil.

Vormsi saarest sain teadlikuks vast 10-aastase poisikesena, kui Haapsalust mere poole vaatasin. Koos isaga Eeslahel kala püüdes nägime tihti nn Kooperatiivi paati, mis reeglina täies lastis Vormsi poole popsutas. Tekil võis silmata jalgrattaid ja kaupa, vahel ka lehvitavaid uudishimulikke turiste. Hiljem asendati paat tollaselt Leningradi Pioneeride Paleelt saadud valge raudlaevaga. Isa ütles selle peale muiates: Vormsi rahvas on pikalt "valget laeva" oodanud ja nüüd nad siis said selle Nõukogude võimult…

Saar läbi isa mälupiltide

Kala käisime püüdmas Hobulaiu ümber. Sealt paistsid Vormsi lõunapoolsed laiud, millest suurim kannab nime Pasilaid. Küsisin isalt, kas seal ka inimesed elavad, sest kaugelt vaadates tundus, nagu oleks tegemist väikese külaga. Vastuseks sain, et need on saarelt lahkunud rannarootslaste heinaküünid, mis sõjaeelsest ajast alles jäänud. Siis läks jutt ka vormsirootslastele, kellega isal oli esimene kokkupuutumine Haapsalus haiglas. Seal tuli temal, vaesest asundustalust pärit poisil, jagada palatit ühe jõuka Vormsi laevniku pere võsukesega. Palatikaaslane, keda kodused hea ja paremaga kostitasid, olnud üsna üleolev ja kitsi temale kuulavat teistega jagama. Mehehakatis ei osanud muidugi arvatagi, et kujundab pikaks ajaks oma palatikaaslase suhtumise rannarootslastesse.

Isa jutustas ka 1939. aastal Paralepas toimunud skautide üleriigilisest laagrist ja selle käigus korraldatud matkast Vormsile. Minu mällu jäid tema kirjeldused rootsipunastest majadest, luuaga pühitud külatänavatest, rahvariides tüdrukutest, liigirikastest puisniitudest ja karjamaadest.

Uus kord, uued tavad

Isa pidas oma koolmeistri töö kõrvalt ka surnumatja ametit, et oma suurt, kuueliikmelist peret, kus oli ka Siberist tagasi tulnud vanaema, ülal pidada. Nii sattus ta seoses ilmaliku matusetalitusega üle 30 aasta jälle saarele ja oli väga üllatunud, kui vähe endisest õitsvast saarest oli alles jäänud - ei värvitud maju, võimsaid kiviaedu ega pargiilmelisi puisniite. Omapärased rahvariided olid asendatud puhvaika (vateeritud jope) ja kalossidega, mida asutused oma töötajatele laost jaopärast jagasid.

Kord tuli isal matta ühe laevakapteni ema, kes pidi mulda pandama põlise surnuaia ja kiriku vahele värskelt rajatud "uude surnuaeda". Selle tarbeks oli mets maha raiutud ja alale aedki ümber ehitatud. Haud olevat nii sügav olnud, et põhi vaevalt paistis. Kui isa lähedal istuvatelt, veidi vindistelt hauakaevajatelt imestades küsis, et miks te kadunukese jaoks kaevu kaevasite, sai ta sügavmõttelise vastuse: "Aga mutt oli ka seda väärt!". Hiljem olen uurinud, kas surnuaia müüri taha on veel kedagi maetud, kuid rohkem teateid selle kohta pole mul õnnestunud saada. Tundub, et rahvas, kes kirikusse muidu üsna ükskõikselt suhtus, eelistas oma surnud ikka pühitsetud mulda sängitada.

Vastuarmastus ainult hulludele

Minu esimene isiklik kokkupuude Vormsiga oli 1978. aasta varasuvel, kui mind tollasest Eesti Põllumajandusakadeemiast Läänemaa Metsamajandisse praktikale suunati. Nimelt oli 1963. aastal loodud riigimetskonnas vaja metsaülemale puhkust anda ja minu eelnevalt omandatud metsatehniku kutse võimaldas tema asendajaks määramist. Abikaasa õppis samal ajal Tartu Ülikoolis arstiteadust ja oli tegemas internatuuri Haapsalu haiglas. Kui ta haigla peaarstilt küsis, kas saaks oma tööd teha Vormsi jaoskonnahaiglas, siis vastas ülemus: "Nii lolli pole siin enne nähtud, kes vabatahtlikult Vormsile tahab minna" ja hakkas kohe lähetust kirjutama. Nii jõudsidki kaks tudengit koos oma viiekuuse tütrega ühel hommikul Vormsile. Eest leidsime väga vastutuleliku kolletiiviga metskonna ja haigla. Tagantjärele võin öelda, et armusime sellesse saaresse esimesest silmapilgust. Täna jääb vaid lisada: vana arm ei roosteta.

Kui 1980. aastal lasin ennast Vormsile tööle suunata (olgu märgitud, et tollel ajal ei olnud võimalust hariduse omandamise järel ise töökohta valida, vaid vastavalt õppetulemustele otsustas seda nn suunamiskomisjon). Komisjoni imestus oli suur, kui kuulis vabatahtlikult Vormsile asumisele mineku soovist. Ka isa suhtumine minu otsusesse oli skeptiline. Kui talle sellest rääkisin, siis küsis ta: "Kui kauaks sa kavatsed sinna jääda? Küllap sul varsti isu otsa saab, lapsed tahavad koolitamist". Vastasin enda arvates veidi naljatades: „Selle valitsuse ajal kindlasti tagasi ei tule“. Seepeale märkasin oma Soomes sõjas käinud isa silmis kurbuse märki, tema parteitöötajast abikaasa silmis aga üllatust, et kuidas üks nõukogude inimene ennast niimoodi üldse julgeb väljendada. Ent ootamatult hakkasidki juba kümne aasta pärast puhuma tuuled, mis ennustasid riigikorra ja valitsuse vahetust.

Juba esimesel suvel tundsime, et oleme saarel oodatud, sest siit lahkujaid oli rohkem kui tulijaid. Mäletan üht saarele kolinud perekonda, kes mööblit maha laadimata hakkas nn soolaleivapidu pidama. Kui see pralle mõne nädala möödudes läbi sai, siis sõideti sama auto ja koormaga kenasti mandrile tagasi. Kohalikud teadsid rääkida veel mitmest sarnasest juhtumist. Selliseid kolhoosist sovhoosi ja edasi-tagasi rändajaid kutsuti halvustavalt „udaraüraskiteks“, sest reeglina oli nende töö tagajärjeks hulk udarapõletikuga lüpsilehmi, kelle ravimisega kohalejääjad pidid tegelema.

Looduse soovitatud raieviis

Noore metsamehena imetlesin saare metsade mitmekesisust. Märkamatult sai siin nõmmemetsast lodu ja loometsast raba. Selliste metsade majandamine nõuab igale metsaeraldisele eraldi lähenemist ja seda püüdsingi oma diplomitöö tegemise käigus uurida. Lageraietega kaasnevate probleemide lahendamiseks töötasin välja metoodika, kuidas saare metsad lageraie ja turberaietega majandatavateks jagada. Nagu teada, on tänagi põletavaks probleemiks ulatuslikud lageraied. Tingitud on need siiski hoopis sellest, et metsad vahetavad viimasel ajal omanikku väga kiiresti ja 80% metsadest on raieküpsed.

Metsamajanduse üha laiema mehhaniseerimise kõrval nõuti saarela töö tegemist hobustega. Nii oli Vormsi metskonnalgi paberite järgi hobune ja koristaja ametinimetusele lisandus uhke täiendus: „tallimees“. Hobusega tehtud töid oli suhteliselt lihtne üksnes paberitel vormistada, kuid ühel päeval tuli ka „varsa“ plaan, mida ei olnud enam kuidagi võimalik fiktiivselt näidata. Ülemustega mandrilt tekkis meil seetõttu tõsine arutelu, et kuidas täbarast olukorrast välja tulla. Ministeeriumi karm käsk hobuste arvu vähendamist ei lubanud, sest see tõi kaasa ka Moskva rahaeraldiste vähendamise. Nimelt oli Nõukogude Liidus lihtne finantseerimise süsteem: piirkondadele, kus rajati uut metsapõlve ja tehti hooldusraieid, anti raha rohkem kui neile, kes eraldasid lanke metsatööstusele. Hooldusraietelt saadud puidu realiseerimise otsustasid kohaliku tasandi juhid ja sellest tekkis väike nn omafinantseerimine. Tööstustele eraldatud lankidelt laekus samas praktiliselt olematu „kännuraha“ ehk raieõiguse tasu riigieelarvesse. Viimasest tulenevalt proovisid metsaülemad küpseid metsi näidata võimalikult vähe ja rohkem tähelepanu osutati hooldus- ja nn sanitaarraietele. Vana metsa märkamatu noorendamine muutis aga metsad tormihellaks ja sajandi torm 1967. aastal näitas, et meil on üsna vähe sellist metsa, mida saab ilma lageraieteta majandada. Tahaks loota, et tänased arutelud lageraie poolt ja vastu ei vii taas selleni, et loodus ise peab meile näitama, millist raieliiki eelistada.

Piirivalve ehitas ka uusi valvetorne, millest peeti ööpäevast vahti merele. Meenub lugu, kuidas Borby holmi ehitati torn ja prožektorimaja, millest nägi küll põhjapoolsele merele, kuid mitte kõrvalasuvale lahele, mille peal oli harjunud kala püüdma tollane parteikeskkomitee sekretär. Minult kui metsaülemalt nõuti seejärel kolmekümneaastase noore metsa raiumist, sest ühte liiduvabariigi juhti peab valvuri silm ju kogu aeg nägema. Püüdsin seda käsku ignoreerida, kuid varsti tuli korraldus kõrgemalt poolt ja noor männik sõidutatigi paberivabriku poole. Nüüd on samal kohal jälle üle 30-aastane mets. Huvitav, et selles loos võib sarnasust leida tänaste toimetamistega rannakarjamaade taastamisel Euroopa Liidu rahadega: kolmkümmend ja vahel enamgi aastat kasvada saanud mets raiutakse koosluste taastamise eesmärgil maha ja antakse siis kõige kõrgemat rendihinda pakkuda suutvale lihaveiste kasvatajatele rendile. Kui põllumajanduse toetusrahad peaksid mingil põhjusel lõppema, kas siis ei ole jääle ohtu, et mets võtab võimust?

Piinlikud kaadrid, kohatud teemad

Kuna Vormsi elanikkond oli viimase 20 aasta jooksul aina vähenenud ja see protsess ei näidanud peatumise märke, siis otsustas tollane valitsus koostada Vormsi arendamiseks eraldi määruse. Dokument sai ministrite nõukogult kinnituse aastal 1979. Ministeeriumitele andis see saarel tegutsemiseks fondid ja limiidid ehk täiendavad rahalised ja materiaalsed võimalused. Olav Neulandi juhtimisel valmis selle lainel isegi dokumentaalfilm „Ajutised inimesed“. Linateos pidi kajastama võimumeeste suuri plaane ja julgustama noori saarele tööle tulema, kuid peale saarel toimunud esilinastust peideti filmirullid arhiiviriiulisse ja laiem publik sai seda ekraanidelt näha alles Gorbatšovi „perestroika“ saabudes.

Mis siis juhtuma hakkas? Esiteks otsustati hoogsalt maad parandada: põlluribasid eraldanud kiviaiad lükati koos mullaga suurtesse hunnikutesse ja sügavkünniga pöörati maapind niivõrd segamini, et mõnel põllul ei saanud enam aastaid kultuurtaimi kasvatada. Maa seisiski söödis, kuni normaalne mullastruktuur taastus. Kui midagi tänases Vormsi maastikus on saartele ebatüüpilist, siis ongi need ebaloomulikult suured põllulaamad ja maastikult puuduvad kiviaiad, mis pidurdaks tuuleerosiooni ja soodustaks pinnavee imbumist ning toetaks liigirikkust.

Põllumajanduse püüdlustest rääkides meenub kahe kosmonaudi (prantslane ja venelane) külaskäik Vormsile koos tollase valitsuse juhi Indrek Toomega. Viimane rääkis meie põllumajanduse püüdlustest, minul tuli külalistele näidata loodust ja rääkida veidike ajaloost. Pärast kadakase Rumpo poolsaare külastamist küsis prantslane: „Miks te vaevate inimesi selle põllumajandusega, kui te võiksite kordades rohkem raha teenida turismiliinilt Pariis-Vormsi?“ Ei mäleta täpselt, mida talle vastati, kuid mulle tundus, et tõlkija otsustas selle kohatuna tunduva teema lõpetada

Nomenklatuur ihkas suvemaju

Sovhoosi juhtkonna jaoks oli omamoodi ürituseks kord aastas mandril nn Põlluvalitsuses toimuvas bilansikomisjonis käimine. Juttude järgi tuli seal kaitsta plaanilist kahjumit, mis oli umbes 100 tuhat rubla aastas. Selle summa suuruse selgituseks peab märkima , et töötajaid oli siis ligi 100 ja keskmine kuupalk ei olnud rohkem kui 80 rubla. Metskonnaga oli enamvähem sarnane olukord. Raiutud metsamaterjali tulust said kaetud töötajate palgad ja ülejäänud kulud tulid riigieelarvest. Küllap annab siin paralleele tõmmata tänase riigi toetusega väikesaarte valdadele.

Peagi selgus, et sovhoosina läheb Vormsi elu korraldamine väga kalliks ja käivitunud oli üleriigiline nn „toitlustusprogramm“, mille käigus tugevatele ettevõtetele liideti juurde omadega kehvasti toime tulevad põllumajandusüksused, mida nad omadest vahenditest pidid korras hoidma. Kolhoosi juhtkond määras endi hulgast töötajaid, kes saadeti saarele nn „asumisele“. Saarel olles pidid nad jälgima kohalike juhtide tööd ja selgitama kolhoosi juhtkonnale, kuidas oleks võimalik valitsuse määruses seatud eesmärke täita. Jätkus intensiivne ühepereelamute ehitus, kavandati uusi loomapidamishooneid ja ehitati uusi hooneid masinapargi hooldamiseks ja hoidmiseks. Algas vanade taluhoonete asemete eraldamine (sümboolse hinna või teene eest) nomenklatuuriga seotud isikutele suvemajadeks.

Saare naine ja õige sõjaväekord

Piirivalve kordon asus enne sõda ehitatud Hullo pansionaatides. Üldiselt oli seatud selline kord, et Põhjarannikul paadiga kalal käia ei tohtinud. Kordoniülema loal võis pidada ainult linnujahti ja kummiülikondadega kalastada. Lõuna pool oli lubatud ka paadiga kalapüük, kuid igakordsel piirivalve loal. Paate mere ääres hoida ei tohtinud. Meenub üks lugu, kuidas me paadi koju vedamise asemel uputasime selle madalasse vette ja merele minekuks tuli see veest tühjaks visata. Kord olid piirivalvurid helikopteri reidi käigus uputatud paadi siiski avastanud ja selle oma õuele vedanud. Paat kuulus metsavaht Antsule. Kuuldes paadi äraviimisest, võttis ta viinast veidi julgust ja läks oma paati tagasi nõudma. Sattudes rüselusse tunnimehega, haaras ta temalt relva, milles laskemoona siiski polnud, ja viskas põõsasse.

Selle peale otsustati ta kordoni keldrisse ajutiselt kinni panna. Keldri lagi ja sellel asuva köögi põrand oli aga nii vilets, et mehel õnnestus läbi põranda välja ronida ja kordonis uuesti segadust tekitada. Viimaks helistas ülemus minule metskonda, et meil on probleeme teie töötajaga, kes ajateenijaid nende ülesannete täitmisel segab ja et ta nõuab paadi sinna tagasi viimist, kust see võeti. Soovitasin ülemusel helistada abikaasale, et küllap tema juba oskab mehe koju viia. Nii juhtuski, et mõne aja pärast tuli Antsu naine külgkorviga mootorrattaga, kamandas mehe korvi ja sõitis kenasti minema. Ülemuse kommentaar pärast intsidenti oli: „Küll on ikka kanged need Vormsi naised! Meil ei saanud terve kordonitäis sõdureid ühest mehest jagu, aga naisel õnnestus see vaid ühe kerge käskiva käeliigutusega!“

Samal ajal käis uue kordoni ehitus piirivalvele ja varsti sai see ka valmis. Vormsilaste jaoks oli uuest hoonest kasu seepärast, et seal oli võrkpalli väljaku suurune saal, mida saime korvpalli mängimiseks kasutada. Huvi talvise pallimängu vastu oli nii suur, et pidime lausa mitu gruppi tegema, et plats liiga täis ei oleks. Olime sedavõrd harjutanud, et talvel üle jäätee minnes julgesime ka Haapsalu meestega mängu proovida. Mäletan vastaste kommentaari esimesel kohtumisel: „Kas te mängima ka hakkate või ainult viskate?“ Olime ju harjunud poole väljaku pealt viskama ja ei pannud tähelegi, et korvpalliväljak on ju tunduvalt suurem kui võrkpalliplats. Nüüd on kordon lagunenud ja kahju, et Vormsile ei ole tänaseni suudetud võimlat ehitada.

Kirik-laoruum-rahvamaja

Vormsi Püha Olavi kiriku juures ei õnnestunud peale sõda koguduse tööd taastada ning hoonet hakati kasutama laoruumina, kus hoiti heina ja vahel ka teravilja. Katuseplekki olevat kasutatud piirivalve laskemärkide valmistamisel. Kuna kiriku- ja surnuaed oli aastatega võsastunud, siis anti need maad riigimetskonna kasutada. Üleandmise juures palusin anda sellele metsamaale parkmetsa kategooria, kuid mandri ametnikud väitsid, et seal on ainult varemed ja mingeid lisakulutusi pole vaja selle „metsa“ kasvatamiseks planeerida. Kuna aga metskonnad olid tööde planeerimisel suhteliselt vabad, siis sai harvendusraie käigus siiski sedavõrd puid raiutud, et kirikumüürid möödasõitjatele jälle silma hakkasid.

Samal ajal olid kolhoosil elu edendamisel „tõsised“ plaanid ja otsiti kohta, kus oleks rohkem ruumi kui vanas rahvamajas. Suur oli üllatus, kui kord kuulsin Haapsalu Rajooni arhitektilt, et kirikumüüre tahetakse nn tavandihoone ehitamiseks kasutada. Keskaegsest võlvitud kooriruumist pidi saama katlamaja ja 1632. aastal valminud kolmelööviline pikihoone arvati sobivat kõikvõimalike ürituste korraldamiseks. Ei tea, kas haritud ja arukad mehed ka tegelikult nii mõtlesid kui nad rääkisid, aga hoone projekteerimise töödega hakati pihta. 

Nõukogude Liidus alanud nn perestroika ajal kasvas kiiresti Eesti muinsuskaitseliikumine ja endistel eestirootslaste alal loodi Eestirootslaste Kultuuriselts (SESK), mille esmaseks ülesandeks oli kultuuripärandi kaitsmine ja sidemete taastamine Eestirootslaste kogukondadega välismaal. Juba SESK-i asutamiskoosolekul 1988. aasta talvel küsis üks vanem Vormsi naine: „Mis saab Vormsi kirikust“? Ain Sarv, kes oli just valitud seltsi esimeheks, vastas: „Kiriku taastamisega peame alustama kohe.“ Sobiv hetk saabus siis, kui Haapsalu Piiskopilinnuse korrastamisel tekkisid tööde osas vajakajäämised. Lubasime rajoonikomitee kultuuriosakonna juhatajale, kes oli rahade planeerimisega raskustesse sattunud, et veel samal aastal suudame järele jäänud rahadega Vormsi kirikule uue katuse ehitada. Kord, kui olime juba ametis vana katuse mahavõtmisega, jalutas külalistega kirikuaias üks kolhoosi juhatuse liige ja küsis: „Mida te siin teete”? Vastasin: „Kõik tööd käivad teie projekti järgi.” Vale läks läbi. Selleks hetkeks ei olnud enam kaugel ajad, kui kirikus värskeid lauavirnu näinud vormsirootslased asutasid Vormsi Kiriku Fondi ja algas koostöö, mille tulemuseks oli paljukannatanud kirikuhoone taaspühitsemine Olavipäeval 1990.